Kui kuulen mõnda naist jälle jutustamas mõnest eriti ägedast kolmepäevasest joomingust, tekib pahatihti tahtmine küsida: "Kas sa tahad, et sul sünniks värdjad lapsed, kellel on 8 varvast ja kümneaastaselt viieaastase intelligentsus. Kas sa tahad, et sa sureksid sünnituse ajal maksatsirroosi või su laps ütleks lasteaias, et emmel on jälle see paha hais juures?" Hetked terviseõpetuse tunnist, erinevad alkoholi vastased reklaamid jms-d tulevad mulle viimasel ajal päris tihti meelde. Olen natukene ümber hinnanud seda, mis toimub mu ümber. Ma ei tea, kas see, mida ma mõtlen, on õige või vale, pigem olen lihtsalt mures. Sest mul on tunne, et paljud lasevad oma elul lihtsalt läbi sõrmede voolata. Kas alkoholi, laiskuse või millegi muu tõttu.

13.-14.- spaa koos Temaga Pärnus, 20. - Kõrvemaale suusatama, 28.- Kõrvemaale maratoni sõitma. Ma tahan jõuda sinnani, et vana mehena saaksin tagasi vaadata oma elule ja nentida, et ma olen väga palju väga huvitavaid asju teinud. Näinud huvitavaid inimesi, loodust, kontserte, lugenud häid raamatuid, söönud häid sööke ja joonud häid jooke. Ning olen veetnud Temaga ilusa elu. Sest meie kooselu peab olema midagi rohkemat, kui üksteise kõrval vegeteerimine ja ajutise kire rahuldamine, kui me just liialt purjus ei ole.