Mõtestasin endale kaks huvitavat tähelepanekut Eestist.

Mõned joovad, sest tahavad, mõned joovad, sest vajavad alkoholi. Enamus joob, sest arvavad, et tahavad, aga tegelikult vajavad alkoholi.

Sel ajal kui tuunitud bemari või maastur seisab maja ees, mädaneb maja vägisi kätte ära. Kurb on vaadata neid ilusaid, aga lagunevaid maju. Plastikaknad pannakse kõveralt ette, kuid isegi montaazivahtu ei viitsita väljastpoolt UV-kiirguse eest kaitsta.

Ootan külma ja lund, sest tahaks oma uued suusad ära proovida ja kolm nädalat saavad olema hullumeelsed. Seitse vahetust tööl, koolis ettekanded ja kontrolltööd, lisaks töö Katsekojas. Aga pärast seda on kaks nädalat Märjamaad, Keilat, RMK metsamaja ja ehk ka spaad. Ehk siis kvaliteetne puhkus suana, spordi ja natukese ehitustööga Märjamaal.

Lisan blogisse siis mõned märkmed Saksamaal käimisest. Kõik algas küllaltki õnnetult, kõik transpordivahendid, millega alustasin Tartust liikumist ja kuni Hamburgini välja, jäid kas hiljaks või läksid lihtsalt rikki. Aga kohale siiski jõudsin, küll 1,5 tundi hiljem ja lennates äriklassis koos Andrus Ansipiga läbi kopenhaageni. Hamburgis veetsime viisakas hostelis ühe öö ja mitte nii viisakas aga huvitavamas backpackerite hostelis teise öö. Ning tutvusime linna ja suure hulga jalgratastega.

Ülejäänud 5 päeva olime K. 10 ruuduses tudengitoas Göttingenis. Tutvusime linna ja veel suurema hulga jalgratastega. Sõime ka rahvustoite- nii kiir- kui normaalsetes söögikohtades ja tutvusin mõõdukalt kohaliku õllekultuuriga. Peab nentima, et õlled on ehk natuke tummisemalt humalasemad, aga head.

Aga tähelepanekud Saksamaa kohta. Sel ajal kui Eestis möödub sinust 10 maasturit ja 15 bemarit, möödub Saksmaal sinust 10 jalgratast, 1 maastur ja palju mõistliku suuruse ja hinnaklassiga autosid Opelist Citroenini, kui on hea päev, ka mõni Mercedes või BMW. Ehk siis sakslaste elatustase on kindlasti kõrgem kui eestlastel, aga autod tunduvalt odavamad ja mõistlikumad ja väga palju liigutakse ikkagi jalgratastega, Hamburgis vähem, Göttingenis mõistagi rohkem. Üllatav oli ka rongiliikluse kvaliteet- kiire ja ülimalt mugavad rongid, ei mingit logistamist vaid sujuv sõit ja hea teenindus. Aga tunduvalt kallim, kuid igapäevasele sõitjale ja eriti tudengile kindlasti soodsam. (tudeng saab liidumaa piires liikuda rongiga tasuta-midagi enneolematut Eesti mõistes, kui Sebe soodustus on 10% tudengitele).

Hinnaklass üldiselt on Eestile küllalti lähedane, osad toiduained natuke odavamd, mõned õige väheke kallimad. Väljas söömine natuke kallim, kuid suured portsjonid ja hea teenindus korvab selle. Elamiskulu paisutab suureks siiski eluaseme kulud ja transport.

Mida kaugemal Eestist, seda õnnelikuma olekuga ja viisakamad inimesed ning parem teenindus ja vice versa.

Autojuhtide seas ei hakanud silma arulagedaid paarutajaid väiketänavatel, kus lapsed võivad iga hetk hoovist välja joosta (kui mul endal kunagi lapsed on ja mõni vend arvab, et on äge paarutada lasterikkal tänaval, kavatsen tal kurikaga põlved sisse peksta, vähemalt natukene aega muretu jälle), samuti tümakavendasid, mis on Eestile omane tüütu nähtus.

Ehk siis kokkuvõtlikult, mulle iseloomult omane mõnusalt kulgev heaolu-Euroopa.

Suurem osa inimsuhteid tundub sisaldavat suures hulgas üksteisele ärapanemist, võimuvõistlust, petmist enne, kui sind petetakse. Mul ei ole ja ma ka ei taha sellist koosolemist.

Magistriseminar möödus edukalt, ettekannetega jäädi rahule ning 3 EAP-d ongi käes. E.S. korterisaaga jätkub. Ja ma sain aru, et ei saa teha tööd kui pole aega, tööriistu ega selgust, et mida ja kuhu. Sestap, kui oma Kalamaja korteriga tegelema hakkame, tuleb teha planeerimise spaapuhkus ja koostada korralikud projektid.

Veel natuke rohkem kui nädal ja lähen Saksmaale!

Kuidas algab armastus?

Vahel algab see ühest lahkumiskallistusest Tartu bussijaamas tüdrukuga, keda sa polnud näinud terve aasta.

Ja sealt edasi polnud miski enam endine. Kõik sai olema lihtsalt parem.

Aga uduseid rabahommikuid vajan ma siiani.


Me puududuste luule on igavik!

Sattusin seminariks valmistumisega hoogu ja füüsikaliste uurimismeetodite kontrolltöö läks puha meelest. Samas saan ma end alati vabandada sellega, et loengumaterjalis pole täpsemalt kirjas ja õppejõuad ka midagi eriti lisaks ei rääkinud. Lähiajal lähen uurin, kas mu palgatööl ollakse mind nõus ka poole kohaga pidama, sest täiskohaga ei jaksa seal olla. Samas raha ja teatud hüved (tasuta treenimine) on midagi, millest loobuda ei tahaks.

Siit-sealt kostab arvamusi teemal, et doktor Berlin kõlab ju hästi. Tõesti, kõlab, kuid peale magistrantuuri pühin alma materi tolmu jalgelt ja vaatan, kuidas on elada kaheksast viieni tööinimese elu ning hakkan oma järgmisi katsumusi ületama- lagunenud korteri renoveerimine ja rekonstrueerimine Kalamajas (seda korterit mul veel pole), suvekodu mere lähistel suitsusaunaga ja pere. Aga ma ei välista, et "toitva ema" kutse minust kunagi taas võitu ei saa. Sest tegelikult on Tartu aastad mu kujunemisele andnud suure panuse ning siin veedetud aeg olnud huvitav ja arendav.

Joon ja pidutsen viiamsel ajal vähe, sest see tundub mulle tühi, igav, mõttetu, terviskahjustav ja aega raiskav tegevus. Hoopis mõnusam on trenni teha, kinos või teatris käia ning sõpradega sauna teha ja piirduda ühe õlle ning liitri kaljaga. Ja mu keha tänab mind. NATO test näitas, et vastupidavus on väga hea. Pimedas, üksi ja külma ning tuulega tuli 3200 meetri ajaks 13:30, varu jäi veel kõvasti!

Paari nädala pärast lähen seitsmeks päevaks Saksamaale, Tema juurde. Kõige parem, ilusam, armsam, aga kuni veebruarini ka väga kaugel.