Tere kallid kaasteelised!

Vedelen voodil, sest pole midagi teha. Mu mure on selles, et on mõned loengud ja see lõputöö, aga intensiivus, kuidas nendega tegeleda saab, on liialt väike. Ehk siis iga päev on üks loeng, korra kahe nädala tagant saab laboris üht koma teist teha aga ülejäänud aeg tuleb surnuks lüüa. Kahjuks pole võimalik töö ja kooli tõttu ka linnast ära minna, vaid peab siin ootama järgmist loengut, järgmist tööpäeva, järgmist nädalat, kui juhendajal ehk vaba aega on, kui masin rikkis või hõivatud pole. Kui saaks, teeks need kaks viimast ainet kiiresti ära, viskaks bakatöö lauale ja oleks aprilli teiseks nädalaks BSc valmis ning asuks millegi mõnusaga tegelema.

Ema vallandati töölt, kaebasime edasi töövaidluskomisjoni ja on lootust saada väljateenitud hüvitist. Õnneks, läbi tutvuste, on tal ka juba uus töökoht olemas. Me ei kaotanud aega ja lisaks käis ta veel ühes vabrikus õmblemist õppimas. Öeldi, et hetkel kedagi vaja pole, aga võime välja õpetada tuleviku tarbeks. Kuid tal õnnestus ikkagi müüjana uus töö leida. See, kuidas tööandja temaga käitus, on midagi ülimalt haiget. Neid sündmusi jälgides ei imestagi, miks Eesti ettevõtlus on konkurentsivõimetu.

Mul on tekkinud plaan ehitada koju Märjamaale väike saun. Sest käed kihelevad millegi tegemise järele ja maal käies on hull saunaisu peal. Ja saan ka kätt harjutada, kui hakkame Temaga oma kodu tegema. Kui läheb ehituseks, lisan pilte ja kommentaare, kes soovib, see parandab mind, kes tahab, võtab õppust.

Seni aga, majandus langeb, Savisaar on jabur, hakkasin uuesti trenni tegema peale operatsiooni (pool lõuga on endiselt tuim) ja ootan suve.

Päikest teile, kallid kaasteelised.