Tegin läbi Scoutsrännaku Pakri poolsaarel, pikkusega 30 km. Ülehindasin ennast ja alahindasin teisi osavõtjaid. Medali saamiseks oleks pidanud lõpetama kiiremini kui 4. ja poole tunniga. Diplomile märgiti aga aeg 4 tundi ja 46 minutit. Lisaeesmärk oli lõpetada ka esimese saja sees. Paldiskist Keilasse sain bussis, kus olid esimeses sajas lõpetanud mehed, 90. koha aeg oli 4 tundi ja 1 minut. Kõvad mehed krt. Aga pettunud ma pole. Oli piisavalt raske, et tunda siiski suurt rahulolu selle läbimisest, samuti hoidsime Märdiga pidevalt head tempot, kordagi ei puhanud ning omandatud kogemuste pealt läheme järgmine aasta 4. ja poolt tundi püüdma. Me eksisime stardikoha valikuga. Alustasime viimase 100 seas (osavõtjaid oli ligi 600) ning rahuliku tempoga, nii et esimeste kilomeetritega kaotasime aega ja ka energiat et teistest mööduda. 15 km peal kaotasime natuke üle 20 min, kuid teise poolega võtsime 5 minutit tagasi. Kuid rohkem polnud enam midagi võtta:). Võhma oli piisavalt, kuid jalgu viimasel 15 km enam polnud. Siit ka kolmas eksimus, oleks pidanud viimased jooksutreeningud asendama pikemate matkadega 15 kg raskuse kotiga, et ka jalad harjuksid sellise koormusega.

Täna, s o päev hiljem on jalalihased ülivalusad ja samuti alaselja lihased, aga selline mõnus masohistlik valu valmistab vaid heameelt. Natuke alla kuu aja on jäänud Kõrvemaa jooskumaratonini.

Esimene leivavalmistamine ei läinud korda. Pärast pikka ootamist hakkas kausis, kus oleks pidanud valmima juuretis, midagi elama, kuid ma pole päris kindel, kas see on see õige elu, mis tainast kergitab. Igatahes, olen Tartu kodust 4 päeva eemal ja ootan huviga, milline pilt sealt kausist avaneb, kui tagasi jõuan. Aga tahtmine on suur ja teen kindlasti uue katse.