Ma ei suuda rääkida, tahaks lihtsalt tunda. Üks tühi õlleklaas jääb Tartu poe ette pingile, et lillemüüjad saaksid gladioole sinna panna. Ja ma olen segaduses. Sest see on see, mida olen nii kaua oodanud, see on hää. Tunnen, ja räägin vähe. Aasta pärast näeme ehk jälle ja olen segaduses. Nagu alati

Tõin sulle karbi komme ja astusin 2 tigu märjal kõnniteel surnuks. Kogemata.

Ühel õhtul jõudsin kasarmusse peale viite päeva metsalaagrit. Must, väsinud, tülpinud. Viskasin rakmed nurka ja saatsin ühe sõnumi. Üle aastase vaheaja, et sust midagi kuulda. Enam ei ole metsalaagreid, on laborid oma kemikaalide ning kolbidega.

Ja me ei saa ka tervet päeva üksteisest eemal olla.

Luban, et järgmine kord vaatan rohkem oma jalge ette.

Istun niikaua nüüd arvuti taga, kuni midagi olulist kirjutan!

...

Armastan seda, mida teen, ja armastan Teda.

Hakkama sain

Toomel nuttis üks tüdruk
Kui möödusin tast oma kolmandal ja viimasel
Jooksuringil
Nägin ta laialivalguvaid silmi
Sel hetkel sain aru
Et armastan teda
Ja ei näe seda tüdrukut enam kunagi
Üle silla koju sõites kuulen
Et ta nutab veel veidi
Ning õhtul punetab ta veenide veri mu vannitoa
Halvasti plaaditud põrandal

Unise õhtu hää film. Ja vahel läheb ise kõik õigeks.

On olnud aega toetada pead kätele ja nautida Toome sügisest kuldset õhku. Vaim ja keha hakkasid mässama ja seda õiget tudengiks olemise tunnet on hakanud tagasi tulema. Pikad urkas olemised, üks mõnus pidu keemikutega, kust sai mindud jala lehtedes sahistades ühikasse kirsitubakat suitsetama. Ja hommikul kooli. Enese ja unega võideldes, aga tunne oli hea. Vast üks parimaid hetki päevast ongi see, kui võtan asjad ja sõidan rattaga kooli, autojuhte eirates, elu nautides, tundes, et mina, tudeng, olengi selle linna tegelik valitseja. Sest mis oleks Tartu ilma ülikoolita, ilma tudengiteta. Ta oleks teine Paide, kus võid kamba käest peksa saada ja raske töönädala õhtusse veeretanud ehitustöölised joovad sooja viina ja räuskavad. Seda on ka siin, kuid see jääb korporantide, urgaste ja ilusate inimeste varju.

Naised on ilusad, ma vaatan neid ja naudin nende esteetikat. Kuid kui vaatan Tema silmi, siis tean, et tegelikult olen endiselt Temaga. Ma lihtsalt naudin kunsti väga suures galeriis. Loodan, et ma mõnda tüdrukut oma vaatamisega ei solva. Vahel tundub, et naised on liialt kinni oma eelarvamustes. Et kui mees tuleb rääkima, siis mitte selle pärast, et hästi aega veeta vesteldes, tantsides, vaid et ikka nautida lihalikke rõõme. Paljude puhul see nii ongi, ja mõnedki naised muud ei oota. Kuid mina ootan naistest midagi muud. Hoolimata kõigist neist muusikavideodest, kus naistel pole muud rolli kui tagumikku väristada või pesupulbrireklaamid, kus kehtib endiselt arusaam kinder kirche küche, aravan endiselt,arvan, et olete enamat väärt.

Tegelikult on elu lill