Ma naeratan, kui sa naeratad. Joon üksinda õlut ühes keldris, käed rakkus ja selg kange mitte midagi tegemisest. Mina olemine ongi kõige raskem, kõige tapvam töö. Loodan veel toime tulla, nõutades abi, mida vahel antakse siin väikesel rohelisel-sinisel maalapil, mis meie oma. Sina oled minu oma. Naerata!

Linnainimesed on naljakad oma tegemistes. Lähen hommikul kooli Hiinalinna viiekordsete majade vahel, kus kunagi magasid polkovnikud ja leitnandid ühe teise riigi armeest, ja näen vanemaid mehi-naisi, kes piinliku täpsusega rehitsevad oma 40 korda 2 meetrit suurt murulappi maja ees, mida katkestavad kõnniteed tänava ja majaukse vahel. Igal hommikul riisutakse see uuesti üle, närust ja armetut roosipõõsast pügatakse oksakääridega, välja tegemata sellest, et vene keeles räuskavate noorukite uriinist läbi imbunud mullas ei taha midagi ilusat kasvada. See kõik on nii räpane, bensiiniaurudest läbi imbunud ja vägistatud, et tundub kõige perverssemana, mida üldse võimalik linnas leida. Peaks nad viima mu koduaeda, kus oleks neil riisumist, rohimist, kastmist ja lõikamist elupäevade lõpuni, õnnis naeratus suul. See on vaatlus kurbadest ja oma juurtest ilma jäänud, kuid nede olemasolu mitte unustanud inimestest. Elada poolsunduslikult linnas, kus pole kunagi päris vaikne, on keppi tegev naaber läbi õhukese betoonseina ja kiirelt pruuniks lögaks muutuv lumi. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed lasevad oma olemist vägistada ja vangistada ennast puuri, vaid selleks, et siin, linnas on võimalik käia tööl, kus teenid natuke rohkem, on natuke uhkemad joomakohad ja sinust kui tühjast kohast mõõda kõndivad inimesed. Need kivinäod on ju parem kui tühjus, mida nad kardavad maal. Hoomamata tühjuse ja täiuse tegelikku sisu.

Hetkel ei vajagi ma enda välja elamiseks muud, kui neid harvasid sissekandeid siia. Mõned mõtted kirja ja hing võimaldab jälle mõned päevad vastu pidada, tegemata suuremat kära, kuni ühel hetkel tuleb jälle parool ja kasutajanimi sisse trükkida ja end vabastada. Kui küsida, kas ma olen õnnelik, ütleksin, et olen. On Tema, kool, töö, sõbrad, urkad, maja, mis tahab tööd, ja unistused. Aga kas ma võiksin olla õnnelikum? Kindlasti! Ja ka selles teadmises peitub õnn, et kuhugi on veel minna, mille nimel vastu pidada. Päris tühi pole tunne mitte kunagi. Teelolemise võlu on see, mida igatsen alati, kui istun siin, tööl, ööpäeva suletuna territooriumile, kus aastakümneid on marssinud sõjameeste saapad.

Aga tänaseks on süda jällegi rahul, võin nüüd õppida, kuulata head muusikat olla öösel üleval. Ja loota, et ei mandu kunagi, või et enam rohkem ma ei mandu.

Kevad edeneb ja päevad veerevad. Mõnusad urkad, kuhu hää seltskonnaga peaks tihedamini sattuma, ilusad naised, kes tihti veidi gootid, jazz ja 2-5 öised valved töö juures, kus telerist tuleb film, mis oma kohutavuses on peaaegu geniaalne. Ja vahel ei tule mul asjad välja. Labori protokolli vormistamine näitab, et mingil hetkel, kui käimas oli oluline lahjendamine või mõõtetulemuse üles märkimine, olin vist sukeldunud kursaõe büsti või mõtlesin sellele, mida teha õhtul, kui kohustused üle parda heita. Vahel ei tule mul välja seltskondlik olemine. Pole mitte millestki rääkida, vaatad silma ja seal peegeldub tüdimus, arusaamatus. Sest vahel on nii, et tahaks, aga ei saa. Tõdemus, mis mulle ei meeldi. Tahaks tubliolemisest loobuda ja olla mitteäiskasvanu, kuid lähedased sõltuvad ning pean neile vastu tulema. Pean tegema, omama, aitama, ja suvi on sisustatud. Tegelikult tahaks rattaga tolmustel kruusateedel ringi sõita, jõe ääres taevasse vaadata, folgil käia ja Skandinaaviasse minna. Mägedesse, mitte riikidesse. Mäed on ilusad, karmid, resoluutsed ja vabad.

Aeg käib ringi. Mu suus enne tulnu aktsepteerimist ja alla neelamist, mil võtan teadmiseks, et nii nüüd ongi. Olen sotsiaalne ja loom ja ei põgene selle eest. Olen saanud vanemaks ja on tekkinud vangistus, paratamatu, valulik, kahtlemata ka vajalik, et funktsioneerida. Mõte, et ajaloos kõik kordub, vaid naeruväärsemal moel, vastab tõele. Kunagi abielluti noorelt, sellega kaasnes muidugi varajane seksuaalelu algus, juba nii 12-14 aastaselt oli õige vanus mehele minna. Vahepeal see muutus ja süütuse kaotus lükkus hilisemaks. Nüüd aga vaadates pilte, mida endast 12 aastased üles riputavad, tekib vaid 2 mõtet: Humbert Humbertile oleks see väga meeldinud ning varajane abiellumine ja seks lapsena tuleb tugevalt tagasi. Kes ei tea, kellest rääkisin eelmises lauses, visake Kroonika ja Elu24 kõrvale ning küsige raamatukogust Nobakovit. Raamatukogu on see koht, kuhu paljud enam ei satu, sest olulised on muud "väärtused".

Öine linn on mahlakas oma riivatuses. Ja unistused vahel täituvad, tean seda, kui astun sisse ta korteri uksest. Riivatus jääb maha niisketele tänavatele ja alles jääb armastus. Hommikul ärgates on uni ja taas asjalik päev, tegus olemine on midagi, mis meile kuidagi ei sobi. Me poleks pidanud metsast välja tulemagi ja kultuurrahvaks hakkama. See tsiviliseeritud olek on oma tõelise mina ja keha vägistamine. Inimene pole määratud talvisel pimedal ajal vara ärkama ja hilja uinuma, konutama tolmuses kontoris ja perset lakkuma. Kivirähu "Ussisõnad" näitas meile selle ilusasti kätte. Kõik sellest majanduskasvust ja muust kaduvast jahujad võiks seda lugeda. Siiani siis ärkan vapralt ja teen seda, mida teised ütlevad, mis mulle hea on. Öeldakse, et sa ei pea, kuid alternatiivi ei pakuta. Sul on valikuvõimalus, kuid alternatiivi ei ole. Tänapäevane demokraatia.

Tartus on kevad. Mitte et ilm oleks eriliselt muutunud. Talvekuudel oli täpselt samasugune sulav-mittesulav-sulav lumelöga maas. Kohati ka paar kraadi külma või must põllumaa ja roheline muru soojaveetrasside all. Kuid nüüd on tekkimas SEE õige kevade tunne. Hommikul ärgates ja kooli või tööle sättides võib kuulda seda spetsiifilist linnulaulu, mis kõige esimesena kostma hakkab. Juba veebruari lõpus, üha julgemalt ja valjemini, kuni lõpuks liituvad teised laulukõrid. Ja õhk on natuke teine. Diisli ja tolmu lõhnadele lisandub vaevu aimatav hõng, mis lume sulades ja linnulaulu intensiivistudes muutub tugevamaks, kuni saavutab maksimumi, mil puudel on noored ja ülirohelised lehed sirgunud. Nii palju võib märgata ja tunda, kui hoida end avatuna ja olla vahel ka natuke vait. Ühikas, kus ma elan, tundub olevat klubitajate kasvulava. Alates kolmapäeva õhtust on kuulda, kuidas kontsade klõbinal ja kiljudes liiguvad neiud klubidesse. Kurdistavasse ja üheülbalisse muusikasse. Alates kellaajast peale südaööd, hakkavad nad ja enamgi veel tagasi imbuma, taaskord kiljudes, valjult rääkides ja mingeid mehi endaga kaasa tõmmates, kel on mingi kummaline ürgne tung lihtsalt karjuda öisel ajal keset linna sõnu nagu pede, tropp, lits, viin, keppi. Tihti juhtub ka nii, et kõri ei vaevu või pea ei viitsi tegeleda artikuleeritud kõne tootmisega ja siis pääseb öisese õhku meeletu karje kuu poole. AAAAACCCHHHH! OOOUUUUU! JEEEEE! Väsimus saab neist aga üldjuhul peagi jagu ja jääb vaikseks. Nad magavad hommikuti kaua, ärgates kuulavad seda sama muusikat ja loevad seltskonna uudiseid, nagu neid nimetatakse. Väga ühekülgse seltskonna uudised, sest figureerivad alati ühed ja samad nimed ja sündmused. Kuid seltskondi on ju nii palju, mingil põhjusel neist aga ei kirjutata.

Näen ja kuulen ja tunnen seda kevadet ning seda tühjust, mis jääb neist inimestest mu sisse, isegi siis, kui nad mind tihedalt ümbritsevad. Tühi jutt ja laiali asetsevad käed, et jätta endast kakluse tarbeks tugevam mulje. Ja igal hommikul leiab Tartu enda tänavatelt puruks loobitud pudeleid, välja löödud hambaid, muljutud vihmaveetorusid, mis mulle tundmata põhjusel on öistele intellektuaalidele ette jäänud. Mu õblukesed ajurakkud sellisele vaimsele tasandile paraku ei küündi, et mõista seda arutelu, mis viib mõttele, et ainus viis elada inimväärset elu, on midagi lõhkuda.

Kui mul kunagi saavad olema lapsed, löön neid teatud vanuses iga kord, kui nad hakkavad massiliselt arvutimäge mängima, suhtlusportaalides liiklema ja MacDonaldsis käima. Kui minu ja mu kamraadide lapsepõlv möödus vabas õhus liikudes- mahajäätud tehastes uidates, onne ehitades, noolekat, kossu ja nelja ruutu mängides, aktivistidel võrri putitades, siis nüüdsed mürsikud veedavad oma lapsepõlve arvutiga aega surnuks lüües, tüdrukud end meikides ja valmistudes paljastavaid pilte neti avarustesse üles riputama. Meie alustasime õlle joomist 13-15 aasta vanuselt, juues ühe õlle 5 pääle, siis sama vanad noored praegu joovad bussiootepaviljonides meeletutes kogustes alkoholi. Eriliseks mõõduvõtmise mooduseks on saanud see, kui täis ja kui palju keegi juua suudab. Mina liikusin natukene pätti teinud noorest sportlaseks ja rahvatantsijaks, kes praegu õpib ülikoolis ja naudib akaeemilise maailma kõiki võimalusi, siis neist eluaeg arvuti ja joomisega tgelenud noorte tudengipõlv möödub miinimumprogrammi läbimisega ja kirjanduse osas Kroonika ja Paulo Coelhoga. Mis mul Coelho vastu on? Vanasti pidi selleks, et suureks kirjanikuks saada, midagi originaalset looma. Mitte aga treima üheülbalisi, ilusate sõnade taha peidetud teada tuntud tõde. Ei poolda stereotüüpe, nii et seda vaatlust saab lugeda kui liialt üldistavat ja eranded mitte arvestavat lugu. Mudeli loomist, kuid mudel kui seesugune, ei ole kunagi identne tegelikkusega, mis on nii keeruline, et kõiki neid aspekte pole võimalik arvesse võtta. Inimeste suurim patt ongi see, et nad kipuvad nägema vaid seda mudelit ja tegelikkuse mõistmine on muutunud liiga keeruliseks!