Vahelduva eduga olen mõelnud Eesti probleemide üle ja jõudnud olen ka mõningate järeldusteni.

1) Meid valitseb REFORMIerakond, kes pole enam ammu teinud mitte ühtegi reformi. Kõrgharidusreform ei ole reform, sest status quo säilib: kes ületavad lävendi, saavad tasuta õppida, ks ei ületa, ei saa. Kogu kvaliteedisüsteem, tudengite toetamine, ettevõtlikuse kasvatamine jne jne on sisuliselt samas seisus. Vahtu ja asjaajamist oli palju, reformi kardeti ja kiideti, kas toimus sisuline ja kvalitatiivne hüpe? Ei!

Ei suudeta teha jõulist haldusreformi, sest kardetakse. Ja nii järjest edasi, käib vaid mõttetu solgutamine, kui tegelikult oleks vaja väga ulatuslikke ja jõulisi samme (ka valimistel kaotamise hinnaga), et jõuda uuele tasemele riigikorralduses, majanduses, kvaliteedis.

2) Meid valitseb kibestumus. Vaesemad on kibestunud, sest nad on vaesed, rikkad on kibestunud, sest vaesed on lollid ja vaesed. Sissetulekute erinevused on liiga suured ühiskonnas ning puudub keskklass õige keskklassi mõistes.

Mida teha? Mina ei tea, ma olen keemik, aga ma näen, et asi on valesti.