See, mis on valla pääsenud viimase paari sooja ning päikselisega päevaga ning  sumeda, kuid veidi jaheda ööga, on meeletu. Täna hommikul akent avades olid näha majataguse vahtra peagi avanevad õied, mida veel eile seal ei olnud. Kased on hiirekõrvul ning linnud laulavad, aktiivselt tegeleb ka meie ülemine naaber öise krõbistamise ja mööda maja fassaadi jooksmisega. Ma ei tea, kas see on hiir või orav, aga ma loodan, et see on orav. Nõmmel meeldib mulle see, et siin on aed. Ja metsatukk pole kaugel, see kõik tähendab seda, et ma  saan kõigest sellest osa, naudin seda iga hommikul tööle vändates ning õhtul koju jõudes.

Kui ma poleks enda selga rebestanud, saaksin laupäeval minna Võhandule seda kõike veelgi lähemalt ja vahetumalt nautima. Siiski jään Tallinnasse ja ootan ja loodan, et see suvi tuleb täis matkahommikuid metsajärve ääres auarava kohvikruusiga, külapoe trepil söödud jäätiseid ning kuuma asfalti jalgratta rehvide all. Et see suvi oleks... suvi! Selline, nagu on kõige paremad suved mu elus olnud: soojus, päike, jalgratas, rabajärvedes ujumine, öised telkimised, K ning vähenõudlik vabadus.


Vennaskond: Suvi