Ma pole nii ammu kirjutanud remondiblogi. Seda sel põhjusel, et põhilised arengud toimuvad hoopis muul rindel. Kuna ilmad on soojad ja aed upub rohelusse, siis pigem oleme aias töötanud, jooksmas käinud või ühiseid lõkkeõhtuid teinud tuhatuhlite küpsetamise ja grillimisega. Ja tegelikult on ka see töö, kuna selle tulemusel oleme vabanenud suurest oksahunnikust. Ei saa salata ka tõika, et see on tore olnud- istuda väikese seltskonnaga lõkke ümber õhtuti ja juttu puhuda.

Lisaks oleme ehitanud aia, teinud suured koristutalgud, alustanud fassaadi renoveerimisega ja trepikoja akende taastamisega. Kinni on laotud trepikoja nurga üks lagunenud külgedest (paekivi ja lubitsementmördiga) ning tagasi on pandud ka sealt eelmisel kevadel ära võetud lauad.

Tulised arutelud käivad fassaadi värvi ümber. Mina pooldan rohelist.

Miskit veel? Ahjaa, aegajalt käib läbi pea mõte teha elus mõned muutused, mis hõlmavad maale kolimist ja self-employed inimeseks hakkamist. Sest elu linnas on suures osas ülehinnatud kinnisvara pangalaenu maksmine. Paneelika korterid maksavad üle 1000 eurot/m2. WTF!!!!

Nõmmel elamise miinused:

1) heade naabrite olemasolul on oht sattuda liigse alkoholi ja grillimise lõksu.

See, mis on valla pääsenud viimase paari sooja ning päikselisega päevaga ning  sumeda, kuid veidi jaheda ööga, on meeletu. Täna hommikul akent avades olid näha majataguse vahtra peagi avanevad õied, mida veel eile seal ei olnud. Kased on hiirekõrvul ning linnud laulavad, aktiivselt tegeleb ka meie ülemine naaber öise krõbistamise ja mööda maja fassaadi jooksmisega. Ma ei tea, kas see on hiir või orav, aga ma loodan, et see on orav. Nõmmel meeldib mulle see, et siin on aed. Ja metsatukk pole kaugel, see kõik tähendab seda, et ma  saan kõigest sellest osa, naudin seda iga hommikul tööle vändates ning õhtul koju jõudes.

Kui ma poleks enda selga rebestanud, saaksin laupäeval minna Võhandule seda kõike veelgi lähemalt ja vahetumalt nautima. Siiski jään Tallinnasse ja ootan ja loodan, et see suvi tuleb täis matkahommikuid metsajärve ääres auarava kohvikruusiga, külapoe trepil söödud jäätiseid ning kuuma asfalti jalgratta rehvide all. Et see suvi oleks... suvi! Selline, nagu on kõige paremad suved mu elus olnud: soojus, päike, jalgratas, rabajärvedes ujumine, öised telkimised, K ning vähenõudlik vabadus.


Vennaskond: Suvi

Käisin kodus. Rääkisin emaga. Tööandja oli palka tõstnud: 10 eurot. Uus piirkonna juht oli enda olulisemaiks visiooniks tööle asudes nimetanud selle, et soovib proovida kui väikese kollektiiviga oleks üldse võimalik töö ära teha. Andsin emale lihtsa soovituse: tee, nagu teeb nende juhataja- mine soome keele kursustele ning tee endale Soome tööohutuskaart.

Volber oli tore. Võiks senikaua ikka käia, kuni veel on mõtet siin riigis elada. Must meeleolu sellisest tulevikuvisoonist.