Sel hetkel, kui lugesin neid ridu, vedasid suunurgad end veidi ülespoole, sest see oli nii temale omaselt toreda tõdemuse avaldamine läbi talle vist küllaltki omase kerge avameelse eksihibitsionismi. Samas vajutasid suunurgad end sekund hiljem allapoole, sest see torkas kuhugile, kuhu see ei tohiks torgata, ja sügavamale, kui ta tohiks ulatuda. See ei tohiks nii olla. Kui ma näen natukene vaeva, siis ehk enam seda ei juhtu!?

Väikeste pärdikute jumal lajatab kividega vastu päid. Vangutame päid me väikesed pärdikud, muutuste hirmus. Veerevad kivid kuluvad ümarakas, kuluvad liivaks, kuluvad tolmuks. Kõrbetuul tolmab üle kastese heinamaa, suurub liiva männi okaste vahelt lepistikku. Tolmab lehed, tolmab heina, matab sarapikus peened ja sihvakad oksad paksu tolmu alla. Koolutab meie päid oma raskuse alla ja meie vimmas õllad ja küürus seljad vajuvad tolmu ja pärdikute jumala sajatuste saatel maadligi. Uurime usinalt muda, loobime üksteist usinalt mudaga, sööme seda lehkavat ja rammusat muda, kus on ajas lahustunud talvel nõrkusesse surnud kitsede korjused. Sööme seda muda, situme välja ja sööme jälle seda muda. Aine käib ringi selles süsteemis, kunagi sündisime supernoovas ja raskujõud surus meid kokku üha tihedamaks pilveks, pilvest sai kivikängar ja kivikänkrast sai meie kodu. Ühel hetkel tekkisid väikesed pärdikud ja pärdikud, kes on jumalad. Need jumal-pärdikud loobivad oma kive meie pähe ja me vajume üha madalamala ja loobime muda üksteise pihta, sest jumal-pärdkute pihta me midagi visata ei julge. Vähemalt on meil meie muda.