Täna saab jaanuar läbi. Pole võimalik ette kanda uusaasta lubaduste täitmisest, sest ma ei andnud ühtegi lubadust. Eluke Tartus on veerenud vaikselt töist rada. Täistöökoha võrra vahetusi tööl ning ka üks koolitus, samas ka kaks eksamit, sessi keskmine hinne 4,0, senine kaalutud keskmine 4,1. Töötava tudengi jaoks täppisteaduste erialal, ütleks, et pole paha. Homse päeva veeretan õhtusse, kolmapäeval olen tööl ja siis nädalavahetust veetma. Suusatamine, loodetavasti saun ja sõbrad ning metsas hulkumine. Uuel nädalal algab uus semester, minu viimane. Natukene on selle pärast kurb, samas ootan kannatamatult uusi väljakutseid

Täna jõime U. juures õlut ja Gabrieli, hea algus sellele nädalale. Mõtlesin ka elu üle natukene järele: üldjoontes pole paha, töötava tudengi kohta, kes peab ka maja üleval pidama 200 km Tartust.

Ahjaa, spordiarsti kasutatud mõõtevahend ütles, et ma olen rasvunud- keha rasvaprotsent ületab 5% võrra soovitusliku piiri. Nii see hakkabki, algul rasvumine, siis jäme kuldkett, kasutatud maastur ja olengi rõve pekine, ennast täis ja madalalubaline Eesti keskklass. Kehamassiindeks on kusjuures ideaalne.

Kuigi tegelikult on kõik peaaegu hästi: kool on jõudmas lõpusirgele, mul on ülihea elukaaslane, isesugused sõbrad ja mingisugune sissetulek ja tervis on ka üldjuhul korras, tunnen, et elust on hetkel see kõige teravam põlemine puudu. Ma ei tea, milles on asi, aga pidevalt on tunne, nagu ootaks midagi head, mis on tulemas, aga veel peab seda rutiini kannatama. Palju väikseid tüütuid pisiasju koos, mis kõik mind oma olemasoluga morjendavad, viivad tuju alla. Nii palju tahaks teha, aga selle asemel istun korteris, unine pärast 24 tunnist vahetust, ja ootan järgmist vahetust.

Täna lähen suusatama.

Kui teoreetik pole alkohoolik, pole mina trennipede!

Mul on kõrini lubadustest, mille täitmise võimatust teavad tõenäoliselt poliitikud isegi. Hüüdlausetest koosnev valimisdebatt ning sisulistest küsimustest eemalehoidmine on viinud mind sinna maale, et Riigikogu valimistel valin tõenäoliselt üksikkandidaadi. Kõrini on "omade poiste" aitamisest ja tuimadest poliitbroileritest. Diktaatorlikud erakonnad on minu hääle kaotanud.

Üksildased vanad naised
solberdavad läbi lobjaka
talv käib ühtejalga
väsinud päikesega silmapiiril
kirjutan sind enda juurde
siin on vanad naised ja päike
tule ja näeme koos
kuidas vajuvad elud
läbi pihu põrmu
vana mehe
karmide silmade all

Elades peaasjalikult üksi (Teda kohtab seal vaid nädalavahetustel, sest Tallinnas tuleb teenida maasturiraha), koristan ma oma elamist nädalas täpselt 100% rohkem, kui oli tavaks koristada neid kortereid, kus sai elatud kommuunilaadsemat elu. Elik, ma koristan iga nädal ühe korra. Lagastan korralikult ära, siis teen korda ja järgmise päeva hommikul hakkan jälle lagastama.

Ilmselt oleks pidanud gümnaasumis vene keelt vähekene hoolsamalt õppima- AS Silmet tõstis 20% töötajate palka ja otsib ICP-MS-ga elementanalüüside teostajat. Eelduseks- vene keele oskus kõnes ja kirjas. Ilmselt mitte!

Juubeli lähenedes on mind tabanud mingi kummaline kihk sünnipäeva tähistada. Ilmselt on asi selles,et pole pikemat aega ühte korralikku sünnipäeva pidanud. Ja kaotatu tuleb tasa teha.

Land Cruiserite arvu kasv meie teedel käib ühte jalga autokütuse hinna kasvu ja poliitilise tragikoomilise teatriga. Tore koht päikese all, vahel kipub ka mind siit ära kiskuma.