Viimase aja mõttemõlgutusi võtab vast kõige paremini kokku Ultima Thule laul "Tahaks jääda iseendaks":
"Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka
Oi ma lendaks, oi ma lendaks, aga maha tahaks ka
Tahaks saada kasvõi kindaks, mille viskad mulle sa
Põhimõtetele kindlaks jäädes joosta tulle ka.

Tahaks saada kerjusmungaks, aga ilm ei võimalda
Samas tahaks uusi hambaid, prille, audit, maja ka
Tahaks tõde kuulutada, aga samas tahaks ma
Õigevaikselt omaette kasteheina kaduda."

LOTE nõukogu koosolekul oli arutelul ülikooli hariduse probleemid. Nüüd olen nende üle järele mõelnud, kuid asju näen ikkagi vaid oma subjektiivse künka otsast. Mass versus eliit? Ja ei oska ise veel midagi välja pakkuda, kuigi on selge, et enam päris nii ei saa. Ja ka Eestis päris hästi enam nii ei saa. Oleme endiselt odava allhanke maa, mis on suuresti ülehaibitud välisinvesteeringute kummardamise tulemuse. Peenraha eest teevad inimesed tööd, lisandväärtus meie riigile on suhteliselt nullilähedane ja keegi Rootsis saab rikkamaks. Selle asemel oleks vaja välisajude investeeringut. Et meil kohapeal hakataks tootma kõrge lisandväärtusega, haritud tööjõudu nõudvaid tooteid. Eestis on uuringute järgi kõige suurema lisandväärtusega tootmisharu keemiatööstus. Siinsed Eesti algupäraga ettevõtted aga toodavad vaid peamiselt siseturule ja meie ühiskonnale see rikkust ei too, koondab vaid jõukuse kitsa kildkonna inimeste kätte. Elik-tooda või osta odavalt, müü lollidele eestlastele kallilt maha ja oledki aasta ärimees. Ettevõtted: Eesti Energia, erinevad soojatootjad, toiduainetööstus ja nonde rikastele omanikele luksuskaupu tarnivad ärimehed. BLRT grupp tundub olevad meeldiv erand.

Mind häirib Eesti ühiskonnas ehk kõige rohkem arvamus, et igaüks peab ise hakkama saama. Ja mulle meeldib ise hakkama saada, aga mulle meeldiks ka teada, et kui mu tervisega midagi juhtub või peaksin töötuks jääma, siis saaksin ikkagi riigi poolset abi ja mu lapsed saaksid normaalselt edasi elada. Paraku hetkel sellist kindlust ei ole. Kui sa ei suuda enam makse maksta, viskab riik su põhimõtteliselt üle parda. Töötute vanemate lapsi ei toetata, elatusmiinimum on ajale jalgu jäänud juba aastaid jms. Milleks siis üldse riiki vaja on, kui see hätta sattunud inimesi ei toeta.

Ühesõnaga, sotsiaaldemokraatlik mula!

Nii palju tahaks teha! Ootan pikisilmi järgmist suve ja loen tööl aega ratsionaalselt kasutades erinevatest põnevatest koolitustest ja võimalustest. Ja eks ikka säästva ehituse vallas. Ilmselt mind köidabki selle juures katsetamisvõimaluste rohkus, sest materjalid on üldjuhul odavad ja kui midagi valesti läheb, saab paljut uuesti kasutada (savile paned vett juurde ja saad uuesti krohvida, puitu annab kuhugile mujale sokutada või kütta jne) või visata minema, kus see laguneb-kõduneb väetiseks. Samuti on sellised materjalid ohutud ning vähem tähtis pole ka loodushoid minu jaoks. Viimatine huvitav leid on rakettahi. Kes on Rootsi sõjaväetelgi ahju kütnud, siis neile teadmiseks, et põhimõte on sama. Põlemisgaasid, mis esimses kambris lõpuni ei põle, tõmmatakse suurde järelpõlemiskambrisse, kus toimub teisane põlemine. Ainuke vahe on mõõtmetes ja selles, et rakettahju korral liiguvad veeaur ja süsihappegaas (täieliku põlemise kaks ainukest saadust esmases lähenduses) läbi metalltorude korstnasse, soojendades oma teel leso. Peaks kunagi ära katsetama. Ja muidugi tehakse leso põllukividest ja savi-liiva segust.

Nädalavahetuse veetsin Märjamaal maad kaevates, puid lõhkudes, vana tooli restaureerides ja enda tehtud välikaminas pizzat küpsetades. Reedel oli suurem jooma ja Plekiburgeri tuur alevi peal. Alguses korralik saun ja õlu. Siis Ruut ja õlu. Siis jala Plekki (umbes 2 km) burgerit sööma ja tagasi. Mõnus! Statistikat ka- 50 % minu Märjamaa gümnaasiumi aja sõpruskonnast on kiilanev või kiilas. Aga maal oli mõnus teha mitte liiga palju vaimset jõudu nõudvat tööd, teha seda rahulikus tempos ja nautides ilusat sügist. Õnneks ja rahuloluks piisab vahel 400 ruutmeetrist kaevatud maast ja koduaia mahlastest õuntest.

Tagasi Tartus ootan kahte asja. Telefonikõnet, et kas sain tööle või mitte ning võrdlusmõõtmisi, mis näitavad, kas mu magistritöö sisu kannatab kriitikat või mitte. Heleni beebit tahaks ka näha ja Urmasega tihti õlut juua. Suveplaanid peaks ka kirja panema.