Elioni mingilt digiTV kanalilt tuleb nii head jazzu hetkel, et ma tunnen ennast nagu kurgi seeme soojas ja niiskes kevadises mullas.

Suveraamat suleb enda leheküljed ja vastavalt eelmisel sügisel alustatud traditsioonile teen jällegi edetabeli selle suve "Kõige-kõigematest".

Kõige mõnusam olemine- kanepi ja Amsterdami uimas kanali ääres istudes ja naeratavat Kaiat vaadates olnud olemine vs kanuumatkal Võhandu jõel kerges õlleuimas allavoolu libisedes

Adrenaliinilaks- õppekogunemise lahinglaskmised. Viimased sekundid enne 100 kilogrammi truubilaengu lõhkemist. Ja sellele järgnenud MP tule imitatsioon ning täristamine.

Kõige mõtetum vahtimine- 3/4 mu praktikast Terviseametis

Kõige seksikam naine- seda teab Tema ühest Brüsseli ööst

Kõige parem kontsert- augustitormi nautimine lageda taeva all

Kõige suurem katsumus- ajaperiood, kuhu mahtus poolmaraton, kolm päeva ratastega põhjarannikul ja 10 päeva RÕK-i

Kõige ilusam mälestus- kolm päeva Käsmut ja teisi kalurikülasid, Lahemaa rahvusparki ja valgusküllaseid rannamännikuid.

Kõige parem filmielamus- "Into the wild"

Kõige parem raamatuelamus- "Tiigrid poris"

Üldiselt võib suvega rahul olla, sest ilmad olid suurepärased ja ma üritasin sellest võtta kõik, kuid liiga palju kohustusi ei lasknud seda siiski küllalt nautida. Loodan, et järgmine suvi saab enam seda mõnusat vabaduse tunnet endasse lubada.

Amsterdam-suurepärane linn elamiseks. Brüssel- natukene igavam, aga pole ka viga. Kuid pärast lühikest äraolekut Madalmaades, oli nii hea näha Eesti võsa ja metsa ning Lõuna-Eesti künkaid. Ja ma saan aru, miks kirjeldas Tõnu Õnnepalu "Flandria päevikus" oma igatsust Eesti looduse vastu.

10 päeva pesematust, higistamist, telgis magamist, öiseid sidevalveid ja öiseid orienteerumisi, et omadele vastutegevust teha. Palju-palju vastutust ja rasket füüsilist ning vaimset tööd. Kõige tipuks 20 kg lõhkeainet miinipildujatule imitatsiooniks, 100 kg truubi lõhkamiseks (ise lõhkasin) ja 120 padrunit teravat moona-pioneerikompanii lahinglaskmised. Kokkuvõttes- reservõppekogunemine tehtud.

Kõige parem hetk sellest aga see, kui küsisin kaasvõitleja käest margi ja ümbriku ja kirjutasin talle kirja, sõjaväest, nagu kolm aastat tagasi. See tunne, mis tekkis, oli kummastav. Nagu oleksin kogu vahepealse aja ka ajateenistuses olnud, kolm aastat elu oleks nagu ära pühitud. Selline kummaline tunne oli kõigil. Tartusse jõudes võttis harjumine autodega, mittelaiguliste inimestega ja vabadusega aega.

Ausalt, ma ei tea, kuidas A suudab ja jaksab seda teha. Jõudu talle!

Meri peseb raudses haardes sadu aastaid neid samu kive
armastuse püsivus, sest teisiti ei saa ega või.
Kui kalurilapsed ladusid oma väikesi muule nende kivide vahel
oli juba plaan nende viimiseks külmale maale.
Oleme ja kuulame siin kõige kaja
silm silmas ja näeme nende laste vahuseid hõikeid.
Me elul ja armastusel on mõte,
sest aine muundumine läbi aja on paratamatus.
Päikese kuumuses silitame maanteed
ja unustan täna selle,
et lubasin olla parem inimene.

Eelmine nädal. Õppekogunemine Tapal. Peale kahte päeva oli jälle tunne, nagu oleksin kaitseväes olnud juba pool aastat. Kolme aasta tagune aeg tuli teravalt meelde, need tundmused ja aistingud, tollane mõttemaailm. Puhkan sellest nüüd nädala ja siis lähen veel üheksaks päevaks tagasi. Kompanii juhtimispunktiga majandama. Meenusid ka naised, kellele ajateenistuses nii tihti mõtlesin. Alul K., siis Marju ja lõpuks Tema. Tee, mis viis oma õppetundidega õigesse kohta, et alustada uut rännakut, Temaga.

Laupäeval, pärast 1900 põletatud kilokalorit, 21 kilomeetrit ning ühe tunni 59 minutit kestnud võitlust iseendaga, võisin olla rahul. Elu esimene poolmaraton oli joostud. Lõpp oli kõige raskem, sest alustasin liialt kiirelt ja tuul oli teisel poolel vastu. Abi oli Temast, kes pärast oma kaheksa kilomeetri jooksu, tuli mulle rattaga kõrvale sõitma. Tundsin oma jalgades esmakordselt mingeid aistinguid, võimalik, et krambieelseid tõmblusi, krampideni siiski asi ei läinud. Aga, huvitav kogemus.

Laupäeval käisime Kadja külas, Eesti mõistes "in the middle of nowhere", emapoolse suguvõsa kokkutulekul. Käisime vaatamas ka mu vanavanaisa ehitatud maja, mis kunagi müüdi 10.000 krooniga kellegile, kes hetkel müüb seda 500.000. Keset rabasid- metsi olev ülimalt vaikne koht, laiutavad kuldsed nisupõllud kahel pool. Ilusad tugevad tahutud palgid ja kaev. Kurb, et see koht sellise müstilise hinna eest müügis on. Tekkisid juba mõttes ja soovid, mis ilmselt jäävad täitumata. Loodan, et selle koha ostja ei küta nende vägevate palkidega ahju, vaid oskab selle maja iseloomu hinnata.