Kas asjad teevad mind õnnelikumaks kui suudavad teha inimesed mu ümber. Ma ei tea miks, aga mõtlen kõigest sellest, mida tahaksin omada, viimasel ajal väga palju, ja mõtlen rahast. See ei tohiks nii olla, ma peaksin olema vabam, iseseisvam, ilma kogu selle tränita, mida Hiinas inimesed kokku panevad. Me ostame, et kellegil oleks tööd, kes omakorda ostab, et anda tööd sellele, kes tema tehtud asju ostab. Surnud ring, ja seda ringi me suurendame iga aasta umbes 4% võrra, et oleks tagatud majanduskasv ja töö meile kõigile. Igal aastal peame järjest rohkem tarbima, et mitte kaotada tööd. Aga meie Maa ei kasva iga aasta 4 % suuremaks! Mis saab?

Ehk on aeg hakata teoks tegema unistusi, millest ma vahepeal olen loobunud. Peaksin õppima end paremini tundma, leidma hetked, mis suudavad mind vaimustada. Kui mõtlen sellele suvele, siis tõeliselt meeldejäävad, rahu täis olid need kaks päeva, kui sõudsime Võhandul allavoolu ja kui olime rabas. Sisalikud ja paljajalu mees, kes suutis nii lapsikul kombel vaimustuda nende sisalike sabade värvimängust päikeses, et minagi mõtlesin: "Krdi hipi!". Mina, kes ma noores põlves läksin metsa, et vaadata kolm tundi põlevat lõket. Üksi ja eemal kõigist. See Erik on hakanud kuhugi ära kaduma. Kuhugi kõigi nende ostetud ja ostmist ootavate asjade vahele. Nii väga olen enda jaoks kadunud, et hakkan juba selliseid inimesi alateadlikult naeruvääristama, mõtlen, kas nad teenivad nii vähe, et nad peavad vaid sisaliku sabaga leppima ega saa nautida LCD teleri pilti.

Kui olen kõigile andnud tükikese endast, kas kaotan end lõpuks? Ei, ma leian end taas mitte kõigi vaid natukene vähemate inimeste silmadest. Nii kulun tasapisi vähemaks, aga keegi ehk saab tõeliselt rikkamaks. Kui ma annan endast tüki kõikidele asjadele, mida ma tahan, kas siis vaid kulun või võin end taas kokku korjata nende läikivatelt pindadelt?

Vahel vaatan inimesi kõrvalt ja paljudega võrreldes tunnen end neist parem olevat. Ma ei tea, kas ka tegelikult olen, kuid mulle tundub, et nad ei suuda tajuda seda maailma, mis on olemas, loomulikult. Vaid nad vajavad, et seda võimendataks, sellest võetaks ebameeldivaid aistinguid põhjustavad tegurid ära. Nad ei suuda minna läbi metsa ja seda lasta endasse, sest seal metsas on sääsed. Kui need sääsed ära võtta, siis nad arvavad, et mets oleks parem ja nad saaksid sellest osa. Kuid kas see oleks enam mets? Ja on inimesi, keda ka kadestan ja imetlen, sest nad vajavad veel vähem, vaimustuvad veel vähemast ning nende vajadus tehisliku metsa, raba, elu järele on veelgi olematum. Nad suudavad minust veelgi enam vaadata kulgevat jõge ja näha selles kogu Universumi ideaalsust. Sest tegelikult on elu ilus, kuid me ei suuda enam sellest vaimustuda. Niisama lihtsalt, nagu vaiumustus see paljasjalgne mees sisalike sabadest päikeses. Või oli ta lihtsalt kanepi laksu all, kuigi ma loodan, et mitte, sest see rikuks selle õhtu ühe ilusa mõtte. Mõtte, et ma pean endas taas leidma selle poisi, kes silitas tüvesid ja kartis üle kõige tuimaks ja vaimselt loiuks jääda.

Kaks ameeriklast sõidavad ratastega läänest itta risti läbi USA. Kaks eestlast alustasid ratastel ümbermaailmareisi. Üks eestlane jooksis kevadel läbi kõigi maakondade. Mina valmistun maratoniks. Iga treeningkorraga kulutan umbes 1000 kilokalorit, jooksen 7-15 kilomeetrit, sõltuvalt trennist, aga tunnen, et tahaks veel midagi teha. Just midagi sellist, et lülitad ennast kõigist kohustustest välja ja oled vaid enda jaoks.

Sel reedel lõppeb praktika, õhtul läheme Tartusse, laupäeval olen tööl, pühapäeva hommikul tulen töölt, pakin asjad ja esmaspäeval viieks päevaks Tapale, sõjatarkusi meelde tuletama. Kui kevadel ootasin õppekogunemist põnevusega, on see nüüdseks asendunud "saaks juba kaelast ära" tundega. See tunne ongi viimasel ajal valdav, et saaks juba kaelast ära. Vajan ilmselgelt aega iseendale, vajan rattasadulas sõidukilomeetreid mööda vanu mõisateesid, palistet põlispuudega, telgihommikuid lahustuva kohvi ja suplusega udusse mattunud järves, lagunenud laudteid ja laukaid keset rabasid ja teel olemise rõõmu.

Natukene nukker alatoon, kuigi enesetapumõtteid ei heieta. On ka rahulolu tegemiste järgsest mõttes tehtud ristidest lahtrisse "Tehtud!", ja Tema on Türgist tagasi. Ning hakkame endale voodit tegema. Höövelmaterjalist, kruvidega ja vaha või õli viimistlusega. Meie esimene päris enda ja oma, mis kolides Tartust, on kaasa võtmist vääriv.

Tänases Postimehes oli väga hea arvamuslugu Anna-Maria Penu sulest. Joobes pekistest madalalaubalistest eesti meestest ja naistest. Natukene ehk liiga feminismiideedest kantud, kuid parajalt terav, aktuaalne, ent samas hea keelekasutusega kirjatükk. Enne kui end juua täis peaga segi sõidavad, ära upuvad, metsa põlema panevad, metsaaluse sodi täis loobivad ja dressides teatrisse lähevad, võiksid paljud seda lugeda. Kui Õhtulehe kõrvalt aega jääb.

Särk vettib palavusest ja kui eile käisime ratastega Laulasmaal ujumas, siis täna kuulan müristamist ning kirjutan. Praktikapäev on seljataga, midagi põrutavat ei juhtunud. See-eest on arenguid maratoni rindelt. Sel nädalavahetus kohtusime Märjamaal mu endise treeneriga, kes muu jutu sees lubas mulle ka paariks kuuks treeningplaani teha, et veel vormi timmida ja spetsiaalselt valmistuda. Kõrvemaa 16-st kilomeetrist on meeles ka see, et tavalisi aluspükse ei tasu kanda, hakkavad hõõruma. Sellised pisiasjad, mida tavaliselt ei märkagi, aga mis võivad saada otsustavaks. Samuti sai juba varemalt käidud jala biomehhaanikat uurimas TÜ spordimeditsiini kliinikus. Tossud peaksid olema nn "antipronation", elik jalgadel on kerge ülepronatsioon. Ei saa ka ise väga palju aru, mida see tähendab, kuid normaalset jalga pidi olema vaid mõnekümnel protsendil inimestest. Olen välja vaadanud ka tossud, mida tahan, kuid hetkel pean ootama palgapäevani, ehk siis paar päeva veel.

Sel nädalavahetusel olen Märjamaal ja ei plaani midagi teha peale magamise, kala suitsutamise, ujumise, ühe pika jooksutiiru ja rattasõidu vanades heades kohtades. Ehk siis mõnus ja aeglaselt kulgev, samas aktiivne nädalavahetus. Ehk on keegi sõpradest ka seal sel ajal.

Ka praktika võib stressi põhjustada. Mõni õhtu on selline tunne, et pakiks asjad ja läheks lihtsalt kuhugi ära. Tunnen, et on unevõlg ja endale kulutatud aja võlg. Kõik tahavad mu käest midagi- kool, töö, riik (reservkogunemine), pere (küttepuud, vihmaveesüsteem, lävepakk ja muud tuhat asja, millega nad saaksid hakkama, kui nad tahaksid), prkatikakoht. Tunnen end tegelikult üsna väsinuna, ehk sellepärast otsustasingi maratoni joosta, et saaks teha ka midagi endale, muidu kaon kogu selle jama sisse ära.

Eelmisel nädalavahetusel käisime ka huvitaval sünnipäeval ja kolisime, eeldatavalt minu ja meie viimasesse korterisse Tartus. Kuigi tahaks sinna linna edasi jääda, toob elu vist ikka Tallinnasse. Ja sellest on natukene kahju.