Wednesday, June 30, 2010

Hetkel elan Keilas ja käin Tallinnas praktikal. Paraku praktikakoha valikul mul kõige paremini ei läinud. Samas, ega midagi asjalikumat ka ei olnud võtta ja palka ikkagi makstakse. Halb on see, et pean tegema rutiinanalüüsi ja ega ma seal midagi eriti ei õpi. Vaid seda, kuidas paberite täitmine käib.

See suvi tundub ikka tume. Kui ma pole tööl ja praktikal, olen reservõppekogunemisel. Kui ma pole reservõppekogunemisel ja tööl, olen praktikal. Kui ma pole praktikal ja reservõpekogunemisel, olen tööl. Ja kui jääb mõni päev vahele, kulub see vastavasse asulasse sõitmisele.

See-eest registreerusin Tallinna sügisjooksule, kus jooksen maratoni. 12.septembril ootab mind ees 42, 195 km Tallinna tänavail. Sel laupäeval kohtun oma kunagise kergejõustikutreeneriga ja peame aru, mida ma peaks tegema ja kuidas treenima, et maratoni päeval suudaksin ka lõpetada.

Muu elu siin Päikese all on parajalt haige ja perversne. Ajalehti ei taha enam üldse lugeda, vaid ajaviiteks koomikseid.

Wednesday, June 23, 2010

Loen erinevaid foorumeid ja kodulehti, vaatan mereäärseid krunte ja Lõuna-Eesti vanu talukohti. Põhumajad, karkassiga ja ilma, palkmajad, suitsusaunad, privaatsus, vaikus, omaette olemine. Olen tööl ja mõtlen ja plaanin. Tahaks juba ise midagi reaalselt teha, endale ja säästlikult ning rahulikult, ilma sunnita. Nii möödub mu tööpäev. Olen kahevahel, kas hakata paberile panema esialgset plaani, seejärel juba midagi konkreetset, kus on erinevate sõlmede lahendused ning kõik muu oluline. Või teha seda alles siis, kui konkreetne tükk minu maad on olemas ja koolitustel käidud.

Esialgne plaan on selline, et kuna raha on vähe, tahaks osta vana talukoha, kus saaks vana maja ja varemeid uue maja ehitamiseks ära kasutada või maja oleks veel ise taastamist väärt. Sinna teeks esialgu sauna ja väliköögi. Seejärel juba väiksema ja tagasihoidliku maja, millega harjutaks kätt ja kus saaks olla suviti-nädalavahetustel. Seejärel, kui tekib tahtmine juba päriselt maale ära jääda, hakkaks ehitama suuremat maja. Seda siis põhjalikumalt: kanalisatsiooni ja veevärgiga jms. Siis kui on juba enam võimalusi, või võiks eeldada, et on.

Tuesday, June 22, 2010

Mõned asjad, mida ma enam ei tee. Ma ei organiseeri enam pikka aega mitte ühtegi matka, pidu ega muud sellist üritust. Paganama tore on korraldada ja siis viimasel hetkel saada äraütlemisi inimetse käest, kes ise olid ühed algatajatest ning ütlesid, et nad on raudpolt kindlad tulijad. Ma ei lase enam kunagi ehitajaid omapäi tegutsema, vaid peab ninapidi juures olema. Töö sai tehtud korralikult, kuid neli tonni liiva, mille eest maksin, jäeti toomata.

Ilm on vihmane, lootsime kaks päeva ratastega Lõuna-Eestis veeta, kuid sellise ilmaga poleks see kõige meeldivam.

See-eest saime odavad lennupiletid Brüsselisse, elik, augustis Amsterdamiga tutvuma!

Nädala pärast algab praktika Terviseametis. Pean tegema rutiinseid veeanalüüse, kuid loodan, et näitan ennast heast küljest ja saan ka vähe ägedamaid masinaid näppida. See mulle keemias meeldibki-kätega töötamise rõõm. Ja arusaamine, kuidas asjad käivad, millest aine on kokku pandud, miks midagi toimub.

Paljusid on tabanud emopisik. Päris hirmus!

Sunday, June 13, 2010

Eelmise nädala moraal. Pole midagi paremat, kui päikselisel jõel neljakesi kahes kanuus allavoolu triivida, veel kergelt jahedat õlut juua ning lihtsalt olemist nautida. Ja mõelda, kui kaugele ülejäänud kolm kanuud juba jõudnud on.

Eemine nädal: viimane eksam, neli päeva intensiivset assessori koolitust ja nädalavahetuse kanuumatk ilmselgelt Eesti parimal kanuujõel. Sisse läksime Võru külje alt Kirumpäält ja sõitsime Süvvahavani. Oleks tahtnud kaugemale, aga aeg sai otsa ning suurimad liivakivipaljandid jäid veel nägemata. Kuid kärestikke ja vanu veskitamme, kust sai alla sõita, oli küllaga. Adrenaliini sai küllat ja kanuud üle risti langenud puu ja mööda kärestike kive vedada. Keha on väsinud, aga vaim on puhanud. Mõnus.

Huhaa!

Sunday, June 6, 2010

Lugejad lugegu!

Mööda sai oodatud jooks Simunast Laekverre, elik, ületatud sai endale seatud eesmärk- joosta 10 km alla 45 minuti. Esilagne aeg on 43,18. Või oli 44, midagi kuulsin, aga protokolli veel üleval ei ole. Igaljuhul, parandasin isiklikku 3-e minutiga eelmisest aastast ja olen rahul. Uhke olen ka Kaia üle, kes parandas umbes ühe minutiga. Jooks kulges küllaltki raskelt, aga seda suurem oli õnnetunne lõpus. Võistlen ja võitlen vaid iseenesega ja kellaga, aeg, kui ka teistega, on jäänud gümnaasiumi aastatesse.

Esimesed 5 kilomeetrit olid head- kiire samm, higamine korras, jalad erksad. Aga teadsin, et alustasin nautkene liialt kiiresti ja mingil hetkel hakkan järele andma, kuid tunne sellisest kiirusest oli liialt hea. Ajaks oli poolel maal 20 minutit. Ehk kilomeetri aeg 4 minutit. Hull tempo harrastaja kohta. Siis hakkasin surema, surin tõusul ja kannatasin ja lugesin meetreid järgmise kilomeetripostini.

7-nda kilomeetri peal olin 31 minutiga, ehk andsin 3 minutit tagasi. Siis surin veel natukene ja tuli viimane tõus, see oli hull. Samm oli tönts ja olemine valus, õnneks sain natukene eelneval laskumisel puhata. Kui sealt üles sain, oli veel 1 kilomeeter minna ja tundsin soovi lihtsalt kõrvale astuda. Tõus oli ära tapnud. Üritasin siiski hoida ennast liikumas ja 500 viimast meetrit oli juba joovastus ja suremine vaheldumisi. Ääretult palju suremist peab mainima. Aga, tehtud!!!

Kes seda loeb, siis teadku. On olemas nalja-napsumehed, spordimehed ja nalja-napsu-spordimehed. Mina olen viimane (kuuldavasti ka paljud venelased pidid sellised olema, eriti nende olümpiakoondis). Ehk siis, paljudele on eelneva sissekande lugemine igav, aga minu emotsioon on nii kõrge, et selle mitte kirja panemine ei tulnud kõne allagi.

Veelgi enam, ehk augustis saate lugeda minu kogemusi-muljeid poolmaratonilt. Tahtmine on proovida.

Lugemissoovitus: Otto Carius "Tiigrid poris". Autobiograafia Saksa tankistist ja tankidest "Tiiger" (Nende kuulsaim tank, venelaste kardetud). Mees osales ka lahingutes Sinimägedes, Narva all, hetked sõjast, kus kõrvuti sõdisid juba sakslased, austerlased, eestlased, lätlased, leedukad, belglased ja paljud teised rahvused, et peatada Stalini liikumine läände. Sinimägedes hukkus teadaolevalt 300000 Nõukogude sõdurit. Selleks et 50. aasta jooksul üles ehitada riik, mille järele polnud vajadust ja mis oli oma sünnnihetkedel rajatud laipadele.

Päikest ja järgmine sissekanne tuleb tõenäoliselt siis, kui olen koolitatud tehniline assessor.

Tuesday, June 1, 2010

Lugesin Grete Marquez'i raamatut "Eesti naise õnn". Midagi nii humoorikat, iroonilist ja muhedat polnud juba pikemat aega kätte sattunud. Lisaks sellele veel väike raamat, mis kahe tunniga läbi sai, seeeest sisu rohkem kui kogu lemberomaanide riiulil kokku Lutsu raamatukogus. Poole peale olen jõudnud Merca raamatuga "Mees". See on ka tore kirjatükk, siiski, Ruitlase oma naistest meeldis mulle rohkem, aga eks see ole ka mu väliste sugutunnuste alusel mõistetav.

Tegelikult peaksin praegu kaheks viimaseks eksamiks õppima, aga nagu näha, ei viitsi. Mulle pole kunagi meeldinud teha asju selle pärast, et peab. Ja nende kahe viimase aine jaoks sisemist motivatsiooni pole. Õpid, teed keskpärase eksami, saad keskpärase hinde, kaks päeva hiljem ei tea ööd ega mütsi. Mõnes mõttes oleks ikka tore olnud palkmajade ehitust õppida. Samas, mõned loengud- praktikumid teevad jälle meele rõõmsaks ja saan aru, et olen õige eriala valinud. Ja doktorantuuri ma ei lähe, tahaks midagi muud ka juba teha. (loe: ehitada üles maakodu suitsusaunaga paari kilomeetri laugusel merest ja saada vabaks ometi nädala-sees-kool-nädalavahetusel-tööl rutiinist. Normaalsed inimesed puhkavad nädalavahetusel oma maakodus)

Vello! Lõhkeainete plahvatuse tulemusel vabanev energia hulk on väiksem, kui vabaneks selle aine lihtsal põlemisel (Hessi seaduse ja tekke-põlemisentalpiate kaudu saad välja arvutada nt TNT põlemisel vabaneva energia hulga- kui saad selle tehtud, teen sulle õlle välja), plahvatuse teeb nii ägedaks just see, et see väike energia vabaneb millisekundite jooksul. Keemia on juba sellepärast oluline teadus, et ta mõtles välja plahvatuse:)