Sääsed, stress, palju teha, tõesti palju.

Kõige rohkem igatsen seda, et pole kohta ja võimalust olla Temaga vaid kahekesi, nii et poleks kedagi kõrvaltoas, kedagi seletamas, oleksime vaid meie kaks. Ja nii nautida üksteist.

Tunnen, et vajan oma kohta. Kohta, kus on vaikus, oma tuba ja oma voodi ja tegemised, mida teen vaid endale. Ja meile.

Vaatasin ära Avatari, oma arvutist. See film oli üks suur klisee. Etteaimatav narratiiv, igavad ja must-valged tegelased, aga filmi iva on siiski midagi väärt. Ja see ühtib minu arvamusega. Et inimesed oma evolutsiooniga on kõige hullem asi, mis selle planeediga iial juhtunud. Ja inimkond on iseenda suurim vaenlane. Selle aja jooksul, mil ma seda kirjutan, on Mehhiko lahte voolanud veel kümneid tuhandeid liitreid naftat. Kui sa ostad kolme kuu pärast lõhet, võib selle rasvkoes olla juba kenake kogus mürgiseid naftas leiduvaid aineid (seda siis lisaks dioksiinidele ja raskemetallidele, mida need kalad juba praegu täis on). Ma ei kujuta ette, mis saab siis, kui nad ei suudagi seda leket sulgeda ja sealt tuleb naftat, kuni see otsa lõppeb. Järgmised 10 aastat ühetjärge, iga päev paarsada tuhat liitrit, või olid need barrelid. Mul pole vähimatki aimu, mida see endaga kaasa tooks.

Mõned päevad tagasi tahtis üks blond tsikk mind oma BMW X3-ga alla ajada. Olin rattaga ja ta tagurdas maja hoovist suure kiirusega mulle täpselt ette. Ei märganud või siis tahtis lihtsalt näidata, et kui ta on piisavalt oma rikka mehe soove rahuldanud, siis sai ta endale ilusa auto.

Mõte filmist. "Mida me saame neile pakkuda, et nad oma maa meile loovutaks. Dieetõlut ja siniseid teksaseid? Nad ei vaja midagi sellist. Neil on kõik olemas"

Eile käisime Elvas päevasel rattamatkal, mis lõppes jalutamisega, kuna mõlemad suutsime oma rattad ära lõhkuda. Aga väga ilus ilm oli ja olus kevadine loodus ning erisugused, aga toredad inimesed. 11. juuni lõppeb mul EAK assessori koolitus ja eksamid peaks ka tehtud olema. Siis jääb kaks nädalat praktika alguseni. Selle aja veedan õlut juues, ujudes, grillides, matkates. Ahhhh, mõnus saab olema. Natukene veel asjalik olla.

Ja leiba oleme hakanud küpsetama ja see tuleb meil hästi välja. Elu pisiasjad, mis teevad tuju heaks, kuigi stressamist on hetkel päris palju.

Mu pähe on pidama jäänud üks mõte. Kõrvemaa 16 km lihtsus, ajakirja Jooksja viimane number, Taavi Sumbergi jooks ümber Eesti, just vaadatud film "Ultramarathon man" on tekitanud minus tahtmise maratoni joosta. Mitte veel sel aastal, aga ehk järgmisel. Selle aasta sügisel võiks proovida poolmaratoni ja järgmine aasta juba täispikka. Mulle tundub praegu, et see oleks nii võimas elamus, mis raputaks tõsiselt mu eneseteadvust. Paraku hoiab mind natukene tagasi see, et maratonid joostakse linnatänavail. Aga mulle meeldiks 42 km läbida metsaradadel ja kruusateedel.

Seni veel mõtlen.

Magistriseminar oli... muhe oleks vast hea öelda. Huvitavad inimesed ja põnevad-vähem põnevad uurimisteemad. Reoveepuhastitest pärit kompostil kasvatatud lehtsalati antibiootikumide sisalduse määramisest (enamus sisse söödud antibiootikumidest tuleb sama targalt välja, puhastites see ei lagune eriti ja taimed omastavad selle ning me kõik sööksime seda sisse, kui seda muda hakataks väetamiseks kasutama) kuni mittevesikonnas happelisuste mõõtmiseni välja. Ja mina seal vahepeal oma suitsuta püssirohtude ohutuse analüüsiga. Tore!

Krt kuidas tahaks rulluiske. Kuna elan nüüd Narva mnt 89 ühikas, on mul hea lähedal käia jooksmas Tähtvere spordipargis ja Dendropargis ning seal on ka rulluisu rada. Neelud käivad, pole midagi teha. Aga viskasin Extreme spordi kodulehel pilgu peale ja rulluiskude, millest sa peale paari kuud välja ei kasva (protsess, kus ostad kõige odavamad, kuid saades järjest paremaks, tunned, kuidas varustus hakkab sind tagasi hoidma, see hetk aga vähendab oluliselt sportimisnaudingut) ning kaitsmete eest tuleb välja käia umbes 5000 krooni. Kui poleks seda paganama Märjamaa maja ristiks kaelas, kus tuleb kanalisatsiooniga ühinemine ära teha, saaks rulluiske isegi lubada. Mis teha, eks vesistan seni veel ja kogun jooksukilomeetreid.Ettevalmistus läheb hästi, eesmärk joosta juuni alguses 10 km alla 45 min, tundub täiesti tehtav. Üle mitme aasta teen jälle intervalltreeninguid ning need tunduvad päris mõnusad (iga ringi viimased 100 meetrit ei tundu mõnusad kui pulss on 180+). Ahjaa pulsikella tahaks ka. Väga palju asju tahaks. Ilmselt ma korvan endale kurba lapsepõlve, kus pidin oma esimeste korralike jooksutossude saamiseks töötama turbarabas kuu aega 75 krooni päevas. Olin siis just üheksanda klassi lõpetanud.

Homme magistriseminar Waide motellis ja viimased koolinädalad.


Suvi, suvi, ootasin sind kaua, päiksest, vihmast, vikerkaarest laulan:
soojust värve rõõmu vabadust,
soojust värve rõõmu vabadust,
soojust värve rõõmu vabadust,
soojust värve rõõmu vabadust.

Ahh, pärast Vennaskonna kontserti korp! Vironias on taas Vennaskonna vaimustus peal. Volber oli jällegi koos temaga ja suurepärane.