Tunnen, et blogi pidamine on end jällegi ammendanud. Tõmban vist ka selleks korraks otsad kokku ja kustutan varsti kõik ära. Sest ei taha oma isiklikku elu siia üles riputada, samas ei oska enam nii palju ilukirjandust toota. Olen muutunud tunduvalt kriitilisemaks, ka enda suhtes, ning see luuletus, mis tundus hea mõned aastad tagasi, tundub mulle nüüd vaid iseenda pideva kordamiseni. Selle sissekande lugemissoovitus: "Keerukuju" Mihkel Mutt, Priit soovitas ja hästi soovitas. Kunagi olin samasugune. Olid mingid ähmased aated ja soovid ja tung. Ehk olen saanud täiskasvanumaks, aated, soovid ja tung on endiselt, kuid need on arusaadavamad, ja on oskus armastada inimest nii nagu ta on. Kui teise vead saavad sulle armsaks ja tema head saavad ka sinu omadeks, siis ongi kõik hästi.

Olen endiselt rahulolematu mind ümbritseva ühiskonnaga, kuid selle muutmiseks ei pea ennast vaimselt ja füüsiliselt hävitama, kuni kulud ära ja sulandud. Ma tean, mida peaks muutma ja selle poole ma püüdlen.

Suvi paistab, kiire ja töine suvi, kuid loodan aega leida ka vaid meie jaoks ja vaid enda jaoks. Seni veel on kevad Tartu peal. On tärkav rohelus ja autode tolm, esmakursuslaste kuumad suudlused Toomel ja hämarad auditooriumid. Tunnen, et armastan Tartut, üliväga. Ja armastan mõtet Kalamaja räämas korterist, mis ootab renoveerimist, maakodust suitsusauna ja raamaturiiuliga. Mõte, et ühel hetkel ei ela ma vaid endale ja talle, vaid veel kellegile. Nii täiskavanuks olen saanud

Pühkisin Kesktänava kommuuni tolmu jalgeilt ning olen juba viis päeva elanud Narva mnt 89 ühiselamus. Selles Tartu kõige halvemas seisukorras olevas. Siiani, võib öelda, pole viga. Ma usun, et sügiseni pean vastu ja siis vaatan, mis edasi ja kuhu edasi.

Vahepeal käisin Soomaal kanuutamas. Äärmiselt huvitav elu sealsetel inimestel. Kanuudega mööda metsavaheteed sõita ja inimese tagahoovis on seal täiesti normaalne. Samuti uputab ka Tartus, loodus ongi imeline. Sellelt ühepäevaselt kanuumatkalt sain ka kindla soovi sel suvel kolmepäevane kanuumatk Pärnu jõel ära teha, nii et kui mu lugejate hulgas on seiklushimulisi inimesi, siis lööge kampa.

Eile käisime endise kursaõe last vaatamas. Tore laps oli, kursaõde ise on ka tore. Ning õhtu oli muhe, U.-ga sai hoolega diskuteeritud õlle kõrvale erinevatel teemadel. Hea, kui on inimesi, kellega saab millestki sisulisest rääkida ja arutada.

Hetkel aga pakin asjad, istun rattaselga ning lähen kooli. On kevad ja sulnis tudengipõli ning tunne, et kõik on hästi.

Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal.
Vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

Öö lõhna hingan väljas,
vihm värskeks teeb mu pea.
Linn puhkab unenäljas,
nüüd uni ka on hea.

Ma hulgun pika aja,
teen tuuri Toome peal,
mind ärevusse ajab
too hakikisa seal.

Ma lähen, äkki vajub
jalg justkui mädasool,
siis näen, kuis mäe all vajub
maa põhja ülikool.

Hando Runnel