Aeg läheb looduses omasoodu ja täna tööle tulles olid kevade esimesed lõhnad juba kergelt aimata. Aga ma tunnen, et on ka viimane aeg, sest kevad tähendab peatset suve, ja suvi tähendab puhkust. Puhkust vajan ma aga päris tõsiselt. Palgatöö, magsistritöö ja tavapärane koolitöö võtavad sisuliselt kogu aja ning kui kõrvale jätta paar nädalavahetust, kui sai rahvaspordiga tegeleda, on kogu aeg nii palju asju kukil, et pole kolm kuud isegi Märjamaale jõudnud.

Esialgu katsun veel järgmise nädala asjalikult mööda saata ja siis lähen Märjamaale, Keilasse. Mingi aprilli nädalavahetus tahaks minna Soomaale kanuudega viiendat aastaaega nautima, Kõrvemaa kevadooksule ning kolm kohustuslikku ettekannet koolis ära teha. Muidugi tahaks jõuda ka oma magistritööga tegeleda. Ja osta suveks folgipiletid, No teatripiletid ning planeerida suvised matkad.

Olulist veel: lähen juulis reservõppekogunemisele viieks päevaks ja arvatavasti olen kuu aega suvel Tallinnas praktikal. Ning kolin kommuunist Narva mnt 89 ühiselamusse. Sellesse rotikasse noh!

Ootan
akendest helendub telerivaatamise sina
istun ja ootan
varakevadine linn rahuneb
külm libestab asfaldi
ning näljast nõdrad metskitsed jätavad veriseid konte
oma murdmispaiga lumele
küll suurvesi kannab vere
ja kevad on alati uus
aine loomine armastusest/kirest
on alati uut lootust täis

Olen Katsekojas Kromatograafia laboris, kaks magistritöö esimest proovi lahustuvad üks magnetsegajal ja teine ultraheli vannis. Ootan, ehk saab täna juba kromatografeerida, ilmselt siiski mitte, sest ei viitsi siin nii kaua olla.

Hea talv on olnud ja loodetavasti on mõni päev veel. Kui olen vabatehnika maratoni ära sõitnud, võib kevad täie hooga oma sulatust alustada. Olen mõelnud pikema kirjutamise peale, aga ei ole jaksu ja ei tunne ka vajadust, sest hoolimata mõõdukast stressist (selline töine, nauditav stress, mis muudab reede õhtu ootamise mõnusaks, kuid samas on pühapäeva õhtu ka hea, sest saab uuesti asist nädalat alustada. Tore on ja hea. Tänu kõigile toredatele inimestele mu ümber.