http://www.epl.ee/artikkel/487179

Mina olen selle 5% seas. Lisaks sellele olen veel Saksa tudengite arvates Chuck Norris, sest lõpetasin baka nominaalajaga.

Kui kuulen mõnda naist jälle jutustamas mõnest eriti ägedast kolmepäevasest joomingust, tekib pahatihti tahtmine küsida: "Kas sa tahad, et sul sünniks värdjad lapsed, kellel on 8 varvast ja kümneaastaselt viieaastase intelligentsus. Kas sa tahad, et sa sureksid sünnituse ajal maksatsirroosi või su laps ütleks lasteaias, et emmel on jälle see paha hais juures?" Hetked terviseõpetuse tunnist, erinevad alkoholi vastased reklaamid jms-d tulevad mulle viimasel ajal päris tihti meelde. Olen natukene ümber hinnanud seda, mis toimub mu ümber. Ma ei tea, kas see, mida ma mõtlen, on õige või vale, pigem olen lihtsalt mures. Sest mul on tunne, et paljud lasevad oma elul lihtsalt läbi sõrmede voolata. Kas alkoholi, laiskuse või millegi muu tõttu.

13.-14.- spaa koos Temaga Pärnus, 20. - Kõrvemaale suusatama, 28.- Kõrvemaale maratoni sõitma. Ma tahan jõuda sinnani, et vana mehena saaksin tagasi vaadata oma elule ja nentida, et ma olen väga palju väga huvitavaid asju teinud. Näinud huvitavaid inimesi, loodust, kontserte, lugenud häid raamatuid, söönud häid sööke ja joonud häid jooke. Ning olen veetnud Temaga ilusa elu. Sest meie kooselu peab olema midagi rohkemat, kui üksteise kõrval vegeteerimine ja ajutise kire rahuldamine, kui me just liialt purjus ei ole.

Eile sain aru, et mu joodikintellektuaali päevad on jäädavalt möödas. Kui olin sõitnud lumepudru, tuisu ja tugeva tuulega 15 km Dendros uisku, mõtlesin, et oleks hea minna Priiduga õllele. Jõudsin koju kaks tundi hiljem ja ühe dzinntoonikuga rohkem joonuna. Ehk siis kell 12 öösel ja üks õlu ning 2 dzinntoonikuga oli õhtu norm. Ja tunnen, et sedagi oli natukene liiga palju. Aga nägin üht ammust tuttavat, kes ägedalt põristab "rrrr"-i ja näeb üliarmas välja, väga muhe!

Täna on ilus talveilm ja suusad kutsuvad jälle, homme olen tööl ja mu unistuste praktikakohast öeldi mulle ära, hoolimata esialgsest positiivsest tagasidest. Halb, väga halb.

Loen Camus' "Katku" ja peagi alustan Houllebecqi "Võitlusvälja laienemisega". Kui see on sama hea kui "Elementaarosakesed", on garanteeritud lugemiselamus.

Põhimõtteliselt tegelen sellega, et üritan jätta muljet, et minu puhul pole tegemist madalalaubalise spordifanaatikuga.

Ma jutustan Teile, kallid blogilugejad, natukene nüüd oma viimase aja sündmustest. Esiteks, tapsin ma ahjuroobi täpselt sihitud löögiga meie korteri allüürilise. Ehk siis, hiirt meil enam ei ole. Järgnevalt käisin Rootsis, sellest saate lugeda s6bersebra.blogspot.com ja vaadata pilte liftist, mis pärit aastast 1956 või midagi sellist ja eriti malbest Kuningapalee vahtkonnapoisist.

Tagasi Ida-Euroopas tabas mind masendus (täpselt nagu siis, kui tulin tagasi Saksmaalt). Toas oli 18 kraadi sooja ja hommiku poole ööd magasin jällegi magamiskotis, WC-s on toru kinni külmunud ja õppejõud saatis mulle kirja, et sain järgmise eksami 69 %. See ajab marru, jälle tuleb minna 2 punkti püüdma.

Lisaks sellele tuleb välja, et peame läbima aine Füüsikaline keemia II. Hoolimata sellest, et läbisime põhimõtteliselt sama aine juba bakalaureuse astmes. Krt küll!

Auger' elektron, van Deemteri võrrand, aatomjõu mikroskoopia, Tafti võrrand, vabaenergia lineaarsus, väävelperoksohapped - sess hakakb lõppema, esmaspäeval viimane eksam. Hea ja konstruktiivne tunne on. Kui oled palju vaeva näinud, siis on puhata erakordselt mõnus. Stockholm temaga saab olema parim puhkus üldse. Sest iga uus puhkus-koos olemine temaga on parem kui eelmine. Räägitakse, et armastuse säilimiseks-arenemiseks tuleb vaeva näha, aga meie puhul tuleb kõik loomulikult. Sest nii lihtsalt on hea. Kõigil võiks nii olla.

Sain täna suusad määrimisest kätte, vanadele suusakeppidele uued käesidemed ning Dendroparki proovima. Ja libises väga hästi. Rada oli sisse sõidetud mõnusalt laialt, põhi kõva ja klassikajälg läikis vastu. Ühe laskumise peal panin ka külje maha. Jalad läksid ees ära ja keha ei jõudnud järele. Aga selle talve kuues kord suusatada, ühtlasi ka viimase seitsme aasta jooksul kuues kord ja vaikselt hakkab suusa tunnetus tulema. Hetkel ongi vist põhiviga see, et hakkan rahmeldama ja ei lase niisama libiseda. Ka tõusude peal ei jõua veel vabatehnikas alati lõpuni üles sõita, samuti läheb samm kiireks ja ei libise lõpuni. Kuid ikkagi ülimalt mõnus viis end liigutada ja kevadeks võhma koguda, sest eesmärgiks on Sqoutsrännakul saada aeg alla 4.30 kolmekümnel kilomeetril. Seega pean eelmise aasta aega kärpima 16 minutit. Ja Laekvere-Simuna jooksul tahaks 10 km aja saada alla 45 minuti, ehk siis aega kärpima umbes kaks minutit.

Tema on tagasi Göttingenis, aga 21. jaanuar kohtume juba Stockholmis mõneks päevaks ja sealt on väga vähe jäänud, kuni Ta lõplikult tagasi tuleb Ida-Euroopa banaanivabariiki. Meil on külm, mulle küll meeldib talv, aga mulle meeldiks ka soojapidav maja. Täna öösel oli Tartus -21, hommikul oli toas +16, alates kell viiest hommikul magasin oma suurepärases kolme aastaaja magamiskotis. Siis oli soe. Hetkel kütame ahjusid, valmistun orgaanilise keemia eksamiks, mis on homme ja mõtlen, et kui homme saab suusad hooldusest kätte ja külm järele annab, võiks jälle rajale minna.

Mingi krdi lollakas komme on tekkinud juua õlle kõrrega. Naisterahavaste korral ma veel saan aru, kuigi see rikub õlle maitse, aga meeste puhul näeb see lihtsalt krdi homo välja (homode vastu pole mul tegelt midagi). Aga ikkagi. Macho-macho mees :)

Jõulupuhkus, mille endale tekitasin, on nüüdseks läbi ja istun endist tööd tehes uuel objektil. Harjumatu on siin. Aga Eesti on mattunud lumme ja see vaimustab mind. Olen palju-palju suusatanud, niisama metsas käinud ning nautinud pärast leili ja vihtlemist lumme sukeldumist.

Ees ootab neli ränkrasket eksamit, palgatöö ja sünnipäeva paiku randevuu Temaga Stockholmis.

Isebel läheb Tartust ära. Tartu sügis on läbi (Mitte see Ants Juske ja Linnar Priimäe manifest) ja selgus käes, et midagi pole veel selge. Ehk siis ta ei tea, mida ta tahaks ja peaks edasi õppima. Kahju sellest, et ta ära läheb.

Kesk tänava kommuunikorter on nagu sõel. Kui kaks päeva polnud keegi kütnud, oli minu tulles toas kuus kraadi sooja. Pärast mõlema ahju kahekordset kütmist, sain toas 15 kraadi kätte. Masendav on see meie elamufond ja buumiajal ka paremaid maju ei ehitatud.