Käisin üle kahe kuu Märjamaal ja tegin suure hulga tööd ära-korsten sai pühitud ning lõõrid puhastatud, installeerisin elektrit natuke ja sain koerakuudi nii valmis, et natuke tahaks veel vimistlemist saada, aga Petsu sai sisse kolida. Muidu on Märjamaa endiselt masendav koht.

Kool kestab endiselt, magistriseminar (minu esimene) toimub mu õppetoolil Lepanina hotellis, ka magistritöö asjad on hakanud jälle liikuma ja usinalt löön kaasa Katsekoja asjades. Huvitav on jälgida Stina korterisaagat, mis õnneks pole tragöödia, vaid asi näitab arengumärke.

Broneerisin lennukipiletid ära ja mõtlen, kas Saksa mineku ajaks kasvatada endale vunts või mitte. (See on ilmselgelt nali!)

Olen ümbervaadanud ühe oma arusaama elust. Arusaama, et keskklassi poole liikudes muutun vaimselt laisemaks, pealiskaudsemaks, ei kirjuta ega näe elu kogu tema värvikirevuses. Vastupidi, mul on järjest enam võimalusi nautida kultuuri ja mõttevabadust ja mulle pole probleem kirjutada paari tunniga kolme leheküljeline essee stipendiumikonkursile. Luulet kirjutan vähe vaid sellepärast, et saan aru, kui halb luuletaja ma olen ning enamust mmõtteid ma paberile ei pane. Mõni inimene käib aga lihtsalt alla, igas mõttes. Ja mulle ei meeldi see, sest kunagi me istusime koos ja mõtlesime suuri mõtteid. Nüüd istub ta joomakaaslastega alkoholivines kuskil Emajõe Ateenas ja meil pole enam millesti rääkida. Lihtsalt unistused on teised. See puudutab mind, aga ma ei tea kas peaksin ja saaksingi midagi teha.

Igatsen Teda seal Göttingenis!

Selgete silmadega tüdruk loeb kantsli all raamatut
Roos ta jalgadel on närtsinud pärastlõunases leitsakus
Midagi öelda sellega polegi vaja
See on lihtsalt ilus
Need selged silmad
Tekitavad teatud tahtmist
Ütlen oma üle vee läinud tüdrkule et hoolin
Vesi muld ja tuli
Meil siin kaugel on selged ilmad

Ma olen armunud. Meeletult! Meie koos olemine on järjest küpsemaks muutuv armastus, aga see armumise tunne pole kuhugi kadunud.

Käisime vaatamas "Püha Tõnu kiusamist". See film sõidutas mind kuhugi, raputas läbi ja viskas läbimälutuna välja. Ja ma tripin ikka veel ja ma ei saa veel päris hästi aru, mis ja kuidas see oli. Ma lasen sel paar kuud seedida, siis tõmban netist alla ja vaatan uuesti.

Ma tahaks praegu jazzi.

Kolmapäevast alates olen ma vaid Discovery-t vaadanud, söönud, maganud, natuke kooliasju teinud ja kaks korda poes käinud. Ei jaksa enam nii, aga ei jaksa ka midagi muud teha. Homme siiski Riiga ja see võimaldab rutiinist välja rabeleda. Haaran Tema sealt kaasa, tuleme tagasi Tartusse, käin paar päeva koolis ning siis spaasse ja Keilasse. Ühesõnaga puhkus...Tartust, kommuunist, koolist, tööst. Ja on aega olla Temaga koos.

Õpin Tartus neljandat aastat ja igal aastal olen elanud erinevas kohas. See on hea, sest võimaldab erinevaid maju tundma õppida. Nii näen ja kogun ideid, mida oma tulevases kodus teha, et me end seal hästi tunneksime. Silma on jäänud see, et tehakse kaks viga. Ei pöörata tähelepanu õhule ruumides. See on kas liiga niiske ja aknad hallitavad või on see liiga kuiv, mis tekitab kurguvalu ja mõjub ninale, nahale ja silmadele halvasti. Teiseks ehitatakse köögid nii, et seal oleks võimalikult palju kohti, kuhu prügil ja solgiveel koguneda. Tähelepanekuid on muidki, ootan juba kerge ärevusega seda aega, kui hakkame päris oma kodu üles ehitama.

Tervis on juba parem. Kõige hullem olekski olnud see, kui Tema siinoleku ajal oleksin haige olnud.