Afganistanis hukkus mu pioneeri NAK-i rühmavanem Erik Salmus. Ta oli väärt mees!

Teoreetik on Kosovost tagasi, kõik ihuliikmed küljes.

Kool algab

Leidsin raamaturiiulist ühe kogumiku, mille lugemiseks olen nüüd enam valmis, kui vahetult peale keskkooli lõppu, mil see mulle kooli poolt anti. Jutud ökoloogiast, loodushoiust, enda ja ümbritsevaga hakkama saamisest. Pean end küllaltki roheliseks inimeseks, kes kasutab maksimaalselt oma jalgu, jalgratast, ühistransporti või üritab koopereeruda auto kasutamise osas. Aga kui palju ma teen seda sel põhjusel, et mul pole lihtsalt raha auto jaoks. Õigemini oleks, aga siiani pean otstarbekamaks kulutada see oma hobidele kui autole. Ja kas ma oleks sama roheline ka siis, kui mul oleks auto,ja kui mugav inimene ma üldse olen. Kas hakkan tulevikus istuma nagu paljud teised hommikuti kurja vandudes ummikus, kogun rasva ja halba kolesterooli.

Raamatust hakkas mulle eriti meeldima jutuke ökoloogilisest laiskusest. Teha täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Paaril korral oleme K.-ga arutlenud, kas meie maakodus saab olema dussiruum ja soe vesi kraanikausis või tuleb see kõik alles siis, kui sinna püsivalt elama kolime. Või hakkab soe vesi suvel tulema isetehtud päikese-vee paneelist ja talvel, kui satume metsade keskele, soendame vett pliidil. Raske on tajuda seda piiri, kus algab luksus ja lõppeb vajadus, mida me tegelikult vajame ja mida meile öeldakse, et me vajame. Mäletan hästi hetki lapsepõlvest, kui ema vaatas järjekordset trenazööri või mikserit, mis jäi kapi taha vedelema, mida järelmaksuga tellida. Olavi Ruitlane suutis pagana hästi paljude naiste olemuse kokku võtta.


Kas meil on üldse mõtet sünnitada lapsi, kui meil pole neile edasi anda elamisväärset keskkonda ja ühiskonda?

Uurisin täna natuke ÕIS-i ja üritasin mingisugust tunniplaani kokku saada, mis võimaldaks ka tööl käia. Ei tahtnud väga õnnestuda. Tööl on huvitavad ajad. Mitte miski ei tööta ja kõigil on ükskõik.

Kahe sõbra ja siiliga koduaias õlle juues tulin mõttele, et kõigi tuttavate ja sõpradega toimub viimasel ajal kaks asja- nad kas lähevad paksuks või saavad lapsevanemateks, tihti juhtub nendega mõlemat.

Ning jah, meil on Märjamaal poolkodustatud siil, kes koera toidukausis sööb ning koer vaatab seda rahulikult pealt. Ääretult muhe, kui ta mööda õue ringi vudib ja meid silmanugast piidleb.

Kuna minu suvi on sisuliselt läbi, sest ees ootab tihe august töölkäimisega ning september ka kooli algusega, reastan selle suve kõige-kõigemad!

Kõige parem chill- 2 päeva jaanipäeva paiku Lohusalu kandis rannamändide all Houllebecki lugedes ja ujudes, koos Temaga.

Kõige parem kontsert- Pantokraator Viru folgil. Saatpalu arrogantsus on nagu täpp i peal tema esinemise ajal.

Kõige ägedam retk- 4 päeva Hiiumaad, Eesti rästiku- ja maasikaparadiisi; natuke Läänemaad veel sinna sekka. Seda Tema ja ratastega.

Kõige parem jook- see läheb jagamisele isetehtud kirsilikööri, mis on täielik ambroosia, ning traditsiooniks saanud Nescafe vms lahustuv kolm ühes kohvijook matkahommikutel, vahel.

Kõige huvitavamad olendid- kogu see ELF-i seltkond eesotsas Jaurami-Eve ja lõpetades Herefordi tõugu lihaveiste ning maatõugu vabalt jooksvate hobustega suveparadiisis Saaremaal kadakatalgutel.

Kõige seksikam naine- otse loomlikult Tema, pesemas end ihualasti Hiiumaa üksikus mererannas kivi peal.

Kõige tavalisemaks peetud tegevus, mis osutus vägagi tähelepanuväärseks- üksinda rattaga Viljandisse ja tagasi. Nii et pekihunnikud liigutama ja rohujuure tasandil loodust nautima.

Kõige nostalgilisem hetk- üksinda rattaga Märjamaa kandis kunagisi krossijooksu radasid ning ujumiskohti läbi sõites kogetud tunne. Tunne, mis kestis nelja tunni pikkuse hetke.

Kõige huvitavam äratundmise hetk- meie tulevane suvekodu saab asuma mere lähedal. Ma ei saa aru, mis asi mul merega on, aga midagi igatahes on!