Sain natuke puhkust, sest olin tubli olnud. Sess sai otsa ja enne uut nädalat ei pidanud ka lõputööd tegema. Paar päeva vedelemist ja siis äraspidine ööpäev Läti piiri ääres. Loo moraal on selles, et vajan metsamaja endale koos suitsusauna ja vaikusega ning kiiresti. Tartusse tagasi jõudes tundsin väga teravalt, kuidas linn võib vahel ahistavalt mõjuda.

Vahepeal on natuke raske. Ta nutab ja me ei tea miks. Ootan suve ja kooli lõppu ning vagabundi elu, sest seda suve ei kavatse veeta kolm kuud tööl ja maja peal remonti tehes. Kui teen remonti, siis vaid oma metsamajas, aga seda veel pole.

Metsamaja remont saaks olema mõnus, mitte midagi uhket, äärmiselt looduslähedane ja naturaalne, nii nagu sadu aastaid on tehtud. Ja need majad on ikka veel püsti.

Sülearvuti garantii on ka pikem kui buumi aegsetele majadele antu. Tolku pole sellest nagunii midagi, sest suurt osa töid teinud firmasid enam pole.

Majandus langeb, loodus kosub ehk natuke ja mõistus tuleb koju.

Jah, see vein kõlbab küll!

Kurat, mõned kirjutavad ikka hullult hästi

Täna hommikul tuli töö juurde üks noormees, kes surus end kükkis olles vastu radikat ja ei tahtnud end enam sellest lahti lasta. Olles kaine, on ehmatav näha rahvusliku alkofestiga, mida kutsutakse jõulud ja aastavahetus, kaasnevat. Suurem osa inimesi minetab igasuguse väärikuse ja arusaamise endast ja teda ümbritsevast ning tulem on masendav supp okset, mäda, järgmisel hommikul linna peal lõdisevaid ärajoonud puberteete, vetsus või pargipingil kaotatud süütust.

Tulin kella üheksa paiku hommikul üle Turu silla, külm ja selge hommik tõi päikese üle Anne kanali jää. Päev veereb omasoodu, lüüakse kokku vigastuste ja põlengute arvu pühade ajal ning tunnen, kui väga olen end sellest distantseerinud. Ja paljud inimesed ajavad mind närvi.Aga päike oli hommikul ilus, ja mõte Tema juurde jõudmisest.