Jõul sai üle lastud. Mitte ühtegi jõulukinki ega muud narrust. Enamuse ajast olin metsas ja jõe ääres. 24. käisin jooksmas, 25. higitelki tegemas ja 26. Temaga Matssalus. Jäin natuke tõbiseks, aga nüüd on juba parem. Urikivil ohverdasin esivanema hingedele mõttelise oina ja ennustasin põrna pealt seda, mis ootab ees uuel ajal, kui Päike hakkab taas kõrgelt käima. Viisin 24. ka küünla Vabadussõjas hukkunud meeste mälestusmärgile. Minu küünal oli seal ainus...

Kondise tagumikuga emomees kinub urka esisel suitsu...


Täna tuli kaks uudist-linna tänavad ajavad üle ääre, sest kõik idioodid on hakanud samaaegselt kaubamajadesse sõitma, et jõulukinke ostma. Teine uudis oli mõnusam, Emajõgi ajab üle kallaste, nii kõrge, kui ta praegu on, on ta minu ajal olnud ühe korra varem, siis kui uputas ka vangla müüre. Kahjuks sõidan ära ja seda nalja enam ei näe, ehk jõuan enne tagasi, kui ta taanduma hakkab.

Ja programmeerimine on tehtud. kOntrolltöödega sain kokku 50 punkti, eksam annab veel 40, aga läbisaamiseks piisab 51-st punktist. Super. Varsti olen BSc!

Kuulan jazzi, ja seda Last fm-st, üle hulga aja. Tõusin hommikul, tõmbasin Eesti lipu masti lehvima, sõitsin bussiga koju, memmekesed turukottidega kõrval, magasin paar tundi, käisin süüa ostmas ja jooksmas. Siiani olen lugenud, telerit vaadanud, veel jazzi kuulanud, pool tundi õppinud ja msn rääkinud. Kavas on vaadata Allo allot, siis kuulata veel jazzi ja süüa ära õhtusöögiks apelsin ning allahinnatud jogurt. Täna oleks võinud rohkem õppida, aga ei suutnud. Ei suutnud lugeda ka lõputöömaterjale, sest TNT ja RDX ei eruta mind hetkel. Erutab mõte Temast, higitelgist, metsast ja hallist päevast sõdurisaapad jalas rabas matkates, õhtuti raamatut lugedes ja õlut rüübates. PUHKUS! 16 nädalat ja 24 AP-d saab ühele poole.

su rütmide keel on tasane
vesi lööb lainetena
unesid hommikul silmist
me ei taha mõelda
et kuskil mõni mees
arvab oma õiguseks
tulla ja põletada
mets kutsub meid sosinal koju

Sa nutad oma naeru mu rakus kätesse
toas kus vaasis kolm hundinuia
ja vanad pistikud annavad sädelahendusi
see ei saa kunagi
ju jälestuseks saada?
joonistad sõrmega vahel tähti me aknale
tuvide tiivalöögid pööningult
viskavad lumehelbeid õhku
ja me sulame radiaatori soojusest

Viimane heli jäetakse kuulatamata. Vahel satun kuskil kuulma hääd ansamblit, tavaliselt jazzi mängivat ja suurepärase loo lõpus laseb mõne keel- või klahvpilli mängija saali selle kõige viimase noodi. Kõik teised pillid on vaikinud ja noot võimendub kõlakastis, levib rõhulainetena mööda ruumi, muutudes aina vaiksemaks, kuni lõpuks kaob olematusse. Aga üldjuhul ma ei kuule seda, sest ülejäänud saal juba plaksutab entusiastlikult, lihtsalt plaksutamise enda pärast. Kõige kurvem on see, kui laulja on tekitanud selle viimase noodi, andes endast kogu oma viimase energia ja õhunatukese. Heli on vatsu kõlamas saalist, vaibumise poole peal, kui jälle hakkab plaksutamine. Muusik naeratab arglikult ja nõustub ovatsioonidega. Ei saagi oodata, et inimestel jaguks kannatust, kõigil on vaja kuhugi minna ja hakata muljetama ja pajatama, kui äge see kontsert ikka oli. Endal on aga pool saamata jäänud.

Varsti selgub, kas saan selle pagana programmeerimise ära tehtud

Sess on alanud hästi, keskkonnakeemia on läbitud hindele B. Käidud on alma materi ballil ning väisata plaanin ka Pöff-i ja Jõulujazzi. Mõõdukalt, natuke kultuuri ja hääd muusikat, aga ka mitte liiga palju. Pea hakkab muidu valutama. Majandus langeb, endiselt, kolinal. Selveri ees pargitakse endiselt invaliidide kohtadele, lükatakse hiiglaslikke kärusid, mis värvainetega rikastatud poolvabrikaate täis, kõigil ees ikka need tühjad ja mõttelagedad näod.

Teen vaikselt lõputööd ja ootan vaheaega. Et saaks metsas käia, linnast ära olla ja vegeteerida. Tõenäoliselt tuleb Märjamaal olles 2. päeval igavus peale ja hakkan tuulekastile katuseremondiga ära löödud laudade asemel uusi panema ning uute akende palesid tegema. Kevadel-suvel tuleks vihmaveerennid osta ja paigaldada.

Seniks aga, vivat academia