Aeglane hommik Hiinalinnas. Sõin neljavilja putru ja jõin rohke piimaga kohvi. K elik Tema on jälle ära, teist päeva juba, ehk siis käes on see hetk, mil naudin üksinda olemist, Metallicat ja seda nõrka igatsust, mis muutub üha tugevamaks.
Nädal tagasi nägin korra oma eelmist K-d. Andsin talle ta sõrmused, kallistasime ja jooksime oma teed. Olen endas endiselt väga kindel, kus ja kellega olen.
On sombune ja tormine lumi sulab silmnähtavalt, ootan jõuluvaheaega, mitte jõule, mida olen hakanud jälestama. Ja illustreerimaks eelmise sissekande juures Teoreetikuga tekkinud mõttevahetust, lisan pilttõendi oma seisukohtade kaitseks. Söö seda, krdi sõjard.
Ei, aga tegelt on Teoreetik muhe.
