Olen tänapäeva puberteet, mul on Rate konto nimega, mis müüb, teen endast pilte, mis teistele näitab, et oskan olla armas, seksikas ja intelligentne samaaegselt, vastassoo igale esindajale ihaldatav. Aga odavalt ma ennast ei müü. Firmariided peaksid olema ja midagi originaalset peaks temas ka olema. Originaalsus on hea, mitte liiga palju, et kalduda massist kõrvale, sest siis hakatakse norima. Hall, keskpärane originaalsus. Koolis saan hakkama, õpin oma asjad pähe ja elu on ilus, raamatuid ei loe, kui, siis midagi kerget, mõni üliväga omapärane võtab isegi Coelho äraleierdatud narratiividega teosed kätte. Mulle meeldib linnas ja kui peakski maale sattuma, siis autoga ning kõva muusika mängimas. Sest vaikus on nõme, vaikus eeldab oma mõtete kuulamist, teise kuulamist, kaaslaste nii suurt usaldamist, et julgen nende kõrval tasa olla. Aga linnas on lärm koduseks saanud, nagu ka prügised tänavad. Ma ei tea ja ei huvita, mis toimub Mosambiigi näljahädalistega, ma ei viitsi vaadata piltide taha. Meeldib see, mis on kergelt mõistetav, kujundite keel, sügavam mõte, mure toimuva pärast minusse ei puutu. Ameerika Supermodellid lõbustavad, leian sealt ilunippe, et end veel paremini välja reklaamida. Ma ei pea teadma, ma ei pea mõtlema, ma ei pea vastutama, sellega tegeleb keegi teine.

Aga vahel hinges natuke kripeldab, et võiks ka teistmoodi. Et lisaks joomauimasele nädalavahetuse ootamisele, võiks oodata midagi muud... Tegelikult on see autori fiktsioon, keegi ei viitsi enam oma pead vaevata ega midagi muud oodata, sest küll keegi teine ikka mõtleb. Peaasi, et enne kella 22 poodi jõuaks, kallid kingad jalas, istuks hiljem kuhugi pingile, jooks sooja brändit kokaga ja ei peaks enam jumala eest aju mõtlemisele kulutama.


Üha rohkem võib kogu seda jama kokku võtta ühe fraasiga: O sancta simplicitas

Viljandis on taas kord käidud. Sai kuulatud muusikat, mis alati liigutab ja külmaks ei jäta, nägime inimesi, kes nautisid olemist, mõni kultuursemalt, kahjuks paljud jõmmimalt. Meeles ilusad hetked: üksik mees mängimas pilli purskkaevu juures peale südaööd, pilli, mille nime ta ei tea. Dagöne hommik, plotskit keerav deja vu näitsik ja rohutirtsude lauluse heinamaa ääres hääletamine. Piisavalt ilu ühe õhtu, öö ja hommiku kohta.

Päevalehtedes on uudised, et majanduslangus pitsitab endiselt eelarvet ja AK vaadatavus jääb alla kollasele meediale. Otsitakse lahendusi ja adutakse probleemi, kuid rõhuasetus jääb valeks. Selle asemel, et alandada tulumaksu ühe protsendi võrra, mis jätab mulle minu palga juures mulle aastas 720 krooni enam raha kätte, tuleks see jätta senisele tasemele või tõsta maksumäära. Alternatiiv lükata edasi NATO-lubadus, suretada välja ühistransport ja vaesed haiged, kel pole raha ravimite jaoks, pole väärt alternatiiv. Ja pealegi, tulumaksu alandamisest võidavad enam jõukad inimesed, kel pole niikuinii seda tobedat loodussäästvat, ruumi mitte raiskavat ühistransporti tarvis. Mis puudutab AK vaadatavust- me ei pea muretsema, et seda vähem vaadatakse, me peame muretsema, et eestlased on nii lolliks jäänud, et nad peale Reporteri roosa jama enam midagi vaadata ei suuda.

O sancta simplicitas

On olnud mõtteid, kuid need pole sõnadeks saanud. Kohustused-kohtumised ja keskklassi sulandumist, vastutahtmist. Mõtteid on vähemaks jäänud, on tulnud laiskus, vihmakäes olen hakanud küüru selga tõmbama ja metsa asemel tõmbab teleri ette õlut jooma. Viimastel nädalatel on olukord natuke paranenud- udused hommikud rabajärve ääres, arutelud urgastes ja arusaamine ilust, kui kinnisvarabuumi aegsete inetute majade vahele on veel jäänud üks aastakümneid vana puitmaja, mille krundil vana mees kartulivagusid kõplab. Olukorda parandab see, et koolist on puhkus ja töö kõrvalt jääb aega olla. Maja võtab muidugi oma aja ja jõu, kuid loodetavasti saab hakkama. Loodan järgmise suve hoida vaid enda tegemisteks. Tunnengi end natuke orja seisusest, kodused helistavad ja mina lähen, teen remonti, maksan oma raha, aga samas tean, et sinna elama ei lähe. Pole tööd ja pole tahtmist. Aga järgmise suve teen endale ja Talle vabaks.

Miks ma pole veel keskklass? Sest näen ilu seal, kus enamik inimesi vingub, et on igav ja tahaks muusika kõvemaks panna, rohkem longerot juua, räusata, prügi laiali loopida, kellegile peksa anda.

Südames kutsub sõbraga kaasa Kosovosse. Aga tean, et kui lähen ära, jäävad kodused hätta. Pole, kes korstent pühiks, juhtmeid vahetaks, puid lõhuks, katuse korda teeks. Aga kunagi hakkan jälle ndal elama.

Folgil näeme, raisk