Ootan kahepalgelist hommikut, et minna läbi äsja ärganud inimmassi koju magama. Kodu on linnas, aga võiks olla maal. Magan päeva maha, tõusen õhtul, uimane ja tülpinud, liigutan, et end väsitada, et uuel õhtul rahulikult taas tema kõrval uinuda. Ärkan varahommikul, vaatan aknast välja, kas on selge ilm. Kui on, läheb natuke paremaks, kui sajab, on ka hää, sest metsad ja põllud vajavad vihma. Usun, et inimesed ka, et nad kasvaks natuke paremaks. Inimesed, see hommikune, mulle vastassuunas liikuv mass. Nii kaua kui mäletan, on mass mulle alati, väiksemate eranditega, vastu liikunud. See linn pole erand, äraspidise mehe jaoks.

Eestlased on luigetapja rahvas. Keegi peksis surnuks Sulev Luige, keegi tagus kaigastega vigaseks ja seejärel surnuks juba enne inimeses poolt iluasjaks sandistatud luiged. Mees läheb tegema märkust kõnniteel sõitvale autojuhile ja ta pekstakse pealtnägijate silme all läbi. Toimumas on küll kohus, kuid tõenäoliselt piirdub karistus vaid kuu või paari reaalse vangistusega, kui sedagi. RMK annab oma reklaamiga mõista, et metsloomad tahavadki, et puud maha raiutakse ja asemele kasvaks monokultuurne mets. Eesti kõige suurem rikkus on metsik loodus, sest vanalinn jm pole iseenesest midagi uut, paljudes riikides on suuremad, vanemad, paremini hooldatud keskkaegsed linnad. Inimesed lihtsalt ei mõista paljusid asju, sest oleme luigetapja rahvas.