Ignoranstus...

Vabariigi aastapäev on tulekul ja asjast mitte midagi teadvate inimeste kommentaarid häirivad. Seda teevad need muidugi pidevalt, aga nüüd kriibib see eriti hinge. Eelmine vabariigi aastapäeva paraad jäeti ära, kuna ilm oli liiga külm. Järgnes arvamuste torm, et Kaitsevägi käib alla ja võimekus talvel sõdida on puudulik. Paraku vähesed teadsid seda, et Suurtükiväegrupp tegi paar päeva proovi paraadiks Tapa lennuväljal, mis tähendas lagedal väljal seismist tähenorijast veebli pilgu all. Ruutkilomeetreid lagedal alal tugeva tuule käes oli kindlasti rõvedam kui paraad. Ja riidevarustus on kokku pandud ning valitud väga ignorantsete inimeste poolt. Pika alauspesu särk tehakse nüüd mingist puuvillasest riidest, mis sooja ei pea ja mille kaelus välja venib, samamoodi on kampsun suurelõimeliselt kootud, nii et õhk vabalt läbi liigub ja sooja ei pea. Kindad on tavalised sõrmkindad, mis talvel natuke tööd tehes ära lagunevad ja sooja ei pea. Selle vastu aitas kodust kaasa võetud kampsun, juba väliõppusele minnes killuvesti broneerimine laskemoona meeskonna käest ja veebli laost salaja võetud paksu voodriga vastupidavad töökindad, mille all sai kantud õhukesi sõrmkindaid, nii et ka siis kui oli vaja padruneid salve laduda, päris külm ei hakanud. Ja minu ajateenistuse talv oli külm! Ka suvise välivormi hind 1400 krooni, on maksmine halvasti tehtud töö eest- kõik nööbid tuleb üle õmmelda ja niidid joksevad kõikjal. Ateljee töö, öeldakse selle kohta. Tuleks ateljeed vahetada! Sellised pisiasjad määravad sõdurite võitlusvõime. Kas sul on vettpidav vihmaülikond, mugavad salvetaskud, binoklid, öövaatlusseadmed, soojad riided. Külmunud, märg ja öösel mitte midagi nägev sõdur pole suurem asi tapamasin.

Teine näide tuleb SBK lõpurännakust. Paar päeva taastumiseks ja algasid proovid vana hea Preisi rivisammuga. Olime marssimiseks külaliste ees valmis, kui lõpurivistusel teatati, et möödamarss jääb ära, sest ei taheta rännakust veel puruks jalgade ja valusate lihastega sõdureid piinata. Jutud liikusid, et see ettepaneks tuli Suurtüki poolt, kelle rännak pea poole lühem oli kui pioneegritel. Siia juurde lugeda veel Leo Kunnase välja toodud 35 tegu, millega on Kaitseväele üritatud vett peale tõmmata, ja silmaring laieneb tublisti. Alustades ideest, et pole vajadust Sõjakooli taasavada ja milleks meile Kaitseliit. Naljatilgad!

Sul on pildid üleval Internetis ja uus väljavalitu, siin ja virtuaalmaailmas. Kui lähed, ripuvad pungil Kaubamajakilekotid käte otstes, mööda maad lohiseb järgi püksisäär. Ilm on kurb, aga ka väga vaba, tunnen seda alles nüüd. Et alles nüüd olen vaba, kui kõik on läinud, järelikult ei tohigi midagi olla ega omada. Teatud aja möödudes tuleb ikkagi depressioon, kui pole rääkida, muretseda, loota. Sotsiaalne loom, aga hunt mitte lammas. Võiks ja tahaks olla ise, aga päris veel ei saa, ehk mu järgmine põlvkond on juba arenenud evolutsiooniliselt piisavalt eraklikuks. Pelgalt abstraktsioon...

Kurk on valutanud öösiti viimasel nädalal, haav pakitseb ja kõri on paistes ning ei lase neelatada. Teist ööd üritan magada Tema uues korteris. Tüdinenud valust, lobast ja magamatusest, tahtes ülekõige vaid vaikust. Ei saa juua, valjult rääkida, naerda, tahaks Temaga kahekesi olla...

...magan, ärkan, kella järgi olen maganud poolteist tundi. Ta tuleb voodisse, olles üleval külalisetga kauem, kui alguses plaanis-lubanud. Ma ei suuda...

...magan ja näen kummalist und, ärkan kella helina pääle ja lähen tööle, kus magan terve päeva maha. Magamata öödest, lahjast toidust ja lõikusest on veel väsimus...

...kas ta on pahane? See ongi kõik, mis hetkel peas keerleb. Tõenäoliselt mõtlen kõike üle. Aga Ta on liiga oluline , et vähimgi pisiasi võiks Meid tülli ajada...