See pole vabandus..., aga mis siis on. Kirjutan kirjutamisest, nagu metakirjutamine, mõtlemine mõtlemisest. Ei oska....

Miks hakkab üha rohkem mehi oma välimuselt ja käitumiselt meenutama lakutud ilueedisid. Ajakirjandusest on läbi käinud sõnapaar nokuga tibid. Suur osa üritab ajateenistusest kõrvale hiilida, selliseid nimetasime mämmerdisteks. Kas meeste aeg hakkab ümber saama ja selleks, et leida endale naine, peamegi olema õblukesed juuksezeleega sootud olendid. Ei mees ega naine. Aga midagi on meestel ja naistel ühist. Kuulates nende juttu pubis, ööklubis, loengus, tänaval, muutub see aina pealiskaudsemaks, idiootsemaks, tühjemaks. Nagu ei oodatakski mult midagi muud kui tühjust pilgus ja kõigega nõustumist, omamata oma tahet, omades KAUBAMAJA tahet...

Väiksena, kui vahel väga halb oli, tahtsin juba lõuna paiku, et tuleks öö, mil saaks magada mustas sügavikus ja kõik mured unustada. Voodis oli alati hea tunne, kuid kuskil tuikas teadmine, et see pole pääsetee, tuleb pettumuste rohke hommik, kui ärkan, ja on endiselt halb.

Enam mul nii ei ole, nüüd tean kogu aeg, et pääsu pole...

...palju mul paluda pole ju õigust
ehk vaid natuke selgust ja tõde,
et panna taas paika oma kadunud sihid
sest enam nii edasi minna
pole mul jõudu...