Kirjutamine on jäänud unarusse, sest tundub, et ka paljud teised blogid, mida jälgin, on jäänud vaikseks. Kuid nii palju on toimunud ja toimumas, et tekkis tunne: nüüd tuleks siia joon tõmmata, et oleks paari kuu pärast hea lugeda: kus olin, mida mõtlesin- täna, 1. mail. Eks veidi aitab sellele kaasa ka õhtu kodus, kahekesi H.-L.-ga. K. läks linna peale end tuulutama. See nagu poleks suur asi, aga kui sul on rinnasõltlasest beebi, kes ööunne jääb vaid rinda saades, on see suur asi. Ometigi, pärast hüsteerilist nuttu, mille jooksul ta suutis mulle õlapeale oksendada, otsustas beebi (minu jaoks on ta endiselt beebi, mitte väikelaps), et ta ikkagi jääb magama. Klammerdus käte ja jalgadega minu ümber, ja jäi nuuksudes unne. Aga see pole veel kõik (jah, beebi ööunne saamine isa poolt, on meie peres suur asi). Näiteks meeldivad beebile väga loomad. Aegajalt tahab ta minna minuga vaatama "Vabapidamisel õrrekanade munad" munakarpi, näitab näpuga kanade pildile ja ütleb: "pap-pap". Igalt poolt leiab ta üles koerte pildid, mille peale kuulutab valjult: "auh-auh". Nagu aru saada on, siis päris rääkida ta veel ei oska, aga maailmast ja endast saab ta juba päris hästi aru. Päris hästi suudab ta end arusaadavaks teha žestide, hääletooni, häälitsuste abil. Endiselt ei suuda ta meil magada tervet ööd järjest ning ta magama saamine on üldse paras peavalu. Aga vähermalt on ta meil vahelduva eduga terve, ja need tõved, mis tal on olnud (nohu, köha, kõhuviirus), on olnud, välja arvatud esimene kõhuviirus, mis lõppes EMO-s, siiski koduselt isemööduvad. Meie perearst on ka muidugi suht tumba ja arsti juurde vastuvõtule on võimalik saada alles siis, kui on toimunud isetervenemine. Mis muidugi näitab seda, et noorte lapsevanematena me vahel mõtleme ehk üle. Kuid parem karta kui kahetseda.
Lisaks ostsime me Keilasse endale remontivajava maja, kuhu loodame septembri lõpus sisse kolida. Me müüma ilmselt oma Nõmme pesa paha ja K-läheb kolme nädala pärast tagasi tööle, 0,5 kohaga. Ja mina jään tööle 0,5 kohaga. See on muidugi hoopis teisiti, kui olime alguses plaaninud, kuid tulemus on sama, meie laps ei pea 1,5 aastasena minema lasteaeda, kus ta peaks olema 5 päeva, iga päev 8 tundi.
Oma praeguse elu ma võtan kokku nii, et elamine on täielik seapesa (beebi järelt koristamine on don Quijotelik võitlus tuuleveskitega), aega on vähe, teha tuleb remonti, tööl on väga kiire, ja hinges on segadus. Sest vahel eksin kogu selle majandamise sisse ära. Läheneb kevad, matkarajad ja jalgratas kutsuvad, kuid sel aastal jään ma sellest kõrvale. Ehk järgmisel? Senikaua täidan teisi unistusi- kasvatada (või lasta kasvada?) beebist korralik inimene, luua endale tore kodu ja olla lihtsalt hea mees K-le.
