Ma saan ... isaks! Mina, kes ma endale tundun kõrvalt vaadates vahel nagu varateismeline. Õnnetunne, hirmutunne, kerged paanikahood, kas kõik need sellest, et hoolin liiga palju? Tahan, et ma poleks klassikaline eesti isa. Et ma oleksin kaine, mittesuitsetav, hooliv, heas vormis, armastav (nii naist kui last armastav), rahulik, alati perele aega leidev mitte närvipuntrast isa, mees, lapsevanem. Tahan, et ma ei suhtleks oma lapsega nagu 76%  avalikus kohas näha olevaid lapsevanemaid: "Ära sahmerda! Mida sa undad! Ole kuss. Istu nüüd paigal! On nüüd hea, jah? Ma ei taha sinuga rääkida! Mis sul viga on?".

Kas lahendus on "vähem on parem"? Vähem töörügamist, vähem Postimehe kommentaariumi lugemist, vähem lollide inimestega rääkimist, vähem enda võrdlemist teistega, vähem lapsi? Jah, vähem lapsi. Sest igal sekundil sünnib maailma 4,2 last, aga sureb vaid (sic!) 1,8 inimest. See ei ole mitte ainult 4,2-1,8=2,4 last liiga palju. Sest juba olemasolevad seitse miljardit on liig.

Tehke vähem lapsi ja olge seda paremad inimesed, mehed ja naised, emad ja isad. Miks ka mitte mehed ja mehed, isad ja isad. Võib ka nii: naine ja naine, ema ja ema.

Filmisoovitus: Kohutav ilu.Varsti loodetavasti ka Nümfomaan.
Lugemissoovitus: Houllebecq, üks kõik mis teos
Muusikasoovitus: Tommy Cash "Guess whose back" (tegelikult ei  kirjutata seda nii)
Seriaali soovitus: Breaking bad