30. septembril on töövestlus. Minu elu esimene päris töövestlus. Ma küll väga ei looda sinna tööle saada, sest on veel 7 kandidaati, kes on läbinud eelnevad kaks vooru, aga kogemus õpetab palju.

Ma tean, mida ma tahan ja kuhu ma tahan jõuda. Aga ma ei tea seda, kui palju sellest tahtmisest tuleneb minust ja kui palju teistest minu ümber. Kui mõne lähedase poolt on endiselt igal jutuvestmisel esimeseks lauseks, et doktor ....(minu nimi) kõlab ju hästi, kahtlen ma veelgi enam oma soovides. Selles, kas need on minu omad või märkamatult kogu selle ümbritseva maailma poolt peale surutud. Sest üks väike osake minust tahaks kogu saavutamise, kohustused ja muu sellise minema visata ja rännata mööda maailma ringi. Esmakursuslasena tundus see kõik veel teostatav, kuid siis hakkas iga hetkega tulema järjest juurde seda, mis kammitseb. Ja nüüd ma ei saa ja ma ka kardan. Kardan kaotada töö, tulevikuplaanid, oma praeguse elu, jääda rongist maha. Kardan ka seda tundmatust.

Aga praegusel hetkel olen rahul, isegi õnnelik, kuigi midagi vahel närib. Olen õnnelik kõige selle kammitseva ja siin hoidva olemasolu üle. Aga midagi närib, üritan seda mõtestada, kuid iga päeva valguses võtab see erineva kuju. Tunnen, et praegune kulgemine on ära tüüdanud, ma vajan muudatust, kuhugi edasi jõudmist. Kuid siiani on mu elus kolm viimast aastat olnud töö, ülikool Agilenti kõrgefektiivne vedelikkromatograaf massispektromeetrilise detektori, proovide ja ioniseerumisega, Märjamaa raha ja aega ja närve neelav maja. Ma vajan sellest ringist väljapääsu, edasijõudmist. Kevadel, mida ootan, see peaks tulema. Lõppeb kool ja ootavad uued väljakutsed, elu muutub, vahetub linn ja paljud jäävad Tartusse.

Ilmselt on rutiin see, mida ma ei talu. Kui mõtlen suve peale, siis kolm hetke, pikemat või lühemat, mil tundsin seda mulle nii vajalikku vabaduse, metsikuse ja millegi kordumatu ning taltsutamatu tegemise tunnet, oli Kaiaga kruiisides mööda kalurikülasid ratastega, priimusel NATO toidupakki soojendades ja relva puhastades ning poolmaratoni joostes. Tahaks nii palju praegu teha, aga see kõik sumbub ja ma otsin vabandusi. Hakkan muutuma laisaks, kaugel seegi hetk, kui metsas käin vaid autoga, et ühekordsel grillil vorstikesi grillida. Veel võitlen vastu ja lükkan selles viskoosses keskkonnas ennast edasi.

Kui mõtlen, mida tahaksin hetkel kõige rohkem, siis see oleks oma koht. Räämas ja metsik, kus suruda varbad oma õue mulda ja silitada käega mööda tahamseid saunapalke. Kohta, mis oleks ja saab veelgi enam olema minu äranägemise järgi, kohta, kus aeg jookseb omasoodu, kuhu reede õhtul tulles on külm, kuid tuli ahjus ja Meie teeme selle soojaks. Ilmselt vajan KODU ja natukene julgust ning pealehakkamist.

Tegelikult olen ma õnnelik, ja see miski, mis närib, näitab, et olen veel elus. Sest kui miski mind tagant ei kihutaks, et avarada ennast, jääksingi kuhugi kopitama, unustama elamise tunnet, valu ja rõõmu, unistamise naudingut.

Eelmine nädal oli täielikult koolivaba. Kui olin esmaspäeva tööl veetnud, läksin teisipäeval Tartust minema. Kolm päeva olin kodus Märjamaal ja tegin füüsilist ja natukene vaimuteravust nõudnud tööd. Pühkisin korstna ja ahjud-pliidi tuhast ja tahmast puhtaks ning ehitasin voodit. Väga mõnus oli puiduga töötada ja puhata. Nüüd on voodi tükid lahtiselt Tartus ja ootavad kokkupanemist. Kuid drelli aku läks põlema ja nüüd pean kuskilt töötava aparaadi hankima, et saaks töö ära lõpetada. Sügisjooksul käisime ka. Kaia jooksis, mina vaatasin. Sel aastal jäi maraton veel tegemata, aga õnnelike lõpetajate nägemine andis uut indu, et see ikkagi ära teha. Kuigi ma pole pikamaajooksja ja see tundub ka natukene nüri tegevus, tahaks vähemalt ühe korra sellega hakkama saada.

Uus nädal toob taas töö, loengud ja lõputöö proovid. Trenni tahaks ka teha ja minna Oksaneni "Puhastust" vaatama. Ja Viljandisse sauna ja Lembitu juurde suitsusauna.